tegemisi

Mõned hetked mida tahaks jagada. Kuna aeg lendab nii kiirelt, et vahest ei pane tähele kuhu on kadunud terve nädal ja mõnest kadunud päevast ma ei hakka rääkima. Jõulud tulevad nii kiirelt, et ei ole üldse olnud aega mõelda Jõulusoovide peale. Kui nüüd kiirelt ajurünnak teha siis polegi mingeid suuri soove mis ilmtingimata võiks täituda. Minu igapäevane elu ongi üks suur üllatus. Hommikul ärgates olen rõõmus, et on jälle alanud järjekordne päev ja ei julge isegi unistada, mis see päev tuua võiks. Sellise väikse tegelasega on üllatus üllatuse järel ja mis saaks olla toredam. Eelmise nädala meeldejäävamad hetked.

koristasime mänguasjade kasti ja lugesime kokku karumõmme:
Mina: "üks, kaks, kolm..."
Freia-Mia: "neli, viis kuus, seitse, kaheksa...."
Mina: "üheksa..."
Freia-Mia:" kümme"
Kümne piires lugemine selge, mõned lüngad on sees.

Pargis käisime kelgutamas ja vastu tuli kaksikute vanker ja Freia-Mia näitas näpuga ja ütles: "kaks tita". Tee ääres oli 3 lumememme, millele ta näitas ja ütles: "kolm memme".                             

Freia- Mia näitas nannile beebinukkude kataloogi ja rääkis juurde, mis ta seal näeb, uskumatu ta oskab ikka tähele panna selliseid imeasju, et isegi algul ei näe. Ühe pildi peal olid nuku papud, kuna tegemist oli crkcksidega siis seletas ta nannile, et need ei ole papud vaid ckocksid. Kuna nanni ei saanud aru, siis läks tõi sahtlist oma crocksid ja näitas, et nukul on ka samasugused.
          
   Õues on suurelt Bauhofi reklaam, kus on kastiauto kingitustega ja selle peale näitab ja ütleb: "PIKA". See tähendab seda, et telekas reklaamis on näha kuidas päkapikud kingitusi autokasti panevad ja siis läheb see auto sõitma. Kuigi õues reklaamil ei ole ühtegi päkapikku näha, siis tema jaoks on see pilt "PIKA". Olen mõelnud ise, et ta on nii väike veel see aasta ja ei hakka päkapiku juttu talle ajama aga kuskilt on ta teada saanud, kes on päkapikud ja mis nad teevad. Päkapiku sokiga käiakse toas ringi ja sätib seda radiaatori külge.

Autos sõites peab muusika mängima.  Raadio ei sobi, vaid tal on oma lemmik lastelaulude plaat ja sealt kuulab ainult ühte laulu: "Muki on koerake". Nii kui autosse istume on esimene asi "Muusi" (muusika) "Au Au". Kahjuks on minu automaki eripära selline, et plaadimängija ei taha plaati mängida kui auto on külm. Nii ma siis kasutan jõumeetodit, et see mängima saada. Protseduur näeb välja selline: Plaat välja makist ja siis soojendan seda natukene. Peale sellist soojendamist läheb kolmandal katsel ta tööle aga mitte iga kord. Vahest on vaja kauem nöökida sellea. Freia-Mia jälgib mängu ja kui näeb, et minu pingutused ei kanna vilja siis õpetab mind. "Sooja" (pean veel rohkem plaati soojendama). "Uue" (uuesti proovima). "Katki" (peale pikemat proovimist). "Proovi uue" (ei anna alla). Samal ajal ma seletan, et katki ja ei saa tööle... aga teda see vastus ei rahulda. Nu ja kui lõpuks see kauaoodatud Muki laul tuleb, siis peab seda kuulama vähemalt 10 korda või siis seni kuni makk jälle alla annab ja viskab plaadi välja. Ja kogu jant hakkab jälle otsast peale.

Lotte raamatust pean papakoi ja Lotte dialoogi ette lugema korduvalt. Kuna mulle endale on see juba pähe jäänud siis saan ma seda teha peast. Aga siiski pean olema väga detailne. Kui jätan vahele mõne olulise sõna siis antakse sellest mulle märku. Lotte raamatus on veel pilt kus on kõikide tegelaste majad. Freia-Mia näitab näpuga majale ja mina pean ütlema kes seal elab. Vahest ei pane tähele millise maja peale näitab ja ütlen vale nime. Bruno ja Alberti maja läheb alati sassi ja siis ei saa edasi minna enne kui ma õige nime ütlen.

Üllatusmuna õudus. Jällegi asi, mis on ilma minu teadmata selgeks saanud. Freia-Mia teab täpselt, et üllatusmina on selline tore asi, kus sees on mänguasjad. Minu õnneks hoolib ta ainult sellest mänguasjast ja šokolaadist ei hoolita. Kuna ta pole šokolaadi saanud siis ei oska ta ka seda omale sisse ajada. Kui poes muna käes, siis koorib ta selle lahti, annab šokolaadi minule ja asub mänguasja avastama. Lemmikuks on jäänud kaks pisikest karumõmmi keda saab panna kallistama. Need mõmmid pannakse magama päeval, õhtul jääb ise magama selliselt, et mõmmid on pihus. Hommik algab sellega, et mõmmid kallistavad ja teevad musi ja pesevad hambaid jne...

Uus puzzle oli vaja osta, kuna need mis on 6 osalised ei ole enam huvitavad. Nende kokkupanek käib kärmelt. Uus puzzle on 34 osaga. See on praegu veel paras pähkel talle. Kuigi keskel olev Lotte ja kaks Kuujänest suudab ta kenasti kokku panna aga äärmised osad, kus on suht ühte tooni kõik osad siis sellega on veel probleeme. Usun, et mitte kauaks kuna 4-5 korda pannakse seda pilti kokku. Minule on see juba pähe kulunud, küll varsti Freia-Mia ka hakkama saab.

Raamatulugemine on endiselt iga hommikune ja õhtune tegevus. Pippi Pikksukk on kohustuslik kirjandus meil. Kui aus olla siis on ise ka tore lugeda seda raamatud, on ju väga palju aega möödas millal ma seda lugesin. Piltide juures Freia-Mia räägib mulle mida ta seal näeb. Ja seda jutustust jagub kauaks.

Köögiabiline  on mul ka olemas. Praemuna tuleb iga päev teha. Söömisega on vähe kehvasti aga muna pooleks löömine on üks lemmiktegevusi. Oskab seda nii kenasti teha, et isegi kooretükke ei satu kausikesse. Pühapäeval tegime rosoljet, siis Freia-Mia kooris keedetud mune. Sai väga hästi hakkama. Täna praadisid nanniga kala. Freia-Mia kastis kalafilee jahu ja muna sisse ning nanni praadis.

Sõnavara on juba päris suur, enam ei jõua üles kirjutada uusi sõnu aga katsun paremad palad ikka kirja panna.
SIPE - sipelgas
SOKA - šokolaad
APIK- Albert (Lotte multikast)
KUU - Kuujänesed (Lotte raamatust)
KEEMI - kreem, mis ta iga hommikul kätele määrida tahab

nukumaja

sellist nukumaja oleks vaja jõuluvanakotti, kas on kedagi kes seda mõistab teha. Kuna pole ühtegi tuttavat tislerit ja ise ei mõista seda puuvärki siis ootame pakkumisi. Olen suvel laatadel ka näinud müügil selliseid aga kahjuks siis käisin tuima näoga mööda.On äkki teada kes teeb selliseid.

Maasa2

Hommikupudu vahepalaks Maasa. Kuulen mina hõiget teisest toast:"Maasa piti!" Freia-Mia oli ennast kardinasse mässinud ja eputas.

veel üks presonaalne kunstiteos tänase päeva auks

Hommik algas varakult. Joonistamine, kaneelirullide küpsetamine ja pannkoogid, nagu ikka iga pühapäeva hommik. Freia-Mia oli jälle abiliseks köögis. Aitas tainast rullida ja tegi taina peale käe jälgi. Peale mida oli jahuga peast jalatallani koos.

 huvitav, miks peab olema keel suust väljas kui joonistatakse.

Miks kuradima pärast on ikka ja jälle mul selline kurbuse tunne pärast seda päeva. Ei tohiks ju korda üldse minna, see et Freia-Mia "isadepäeva" veedab tavaliselt nagu kõik teised toredad päevad mis meil on. Ta on nii väike ja ei oska sellest päevast midagi arvata ja ega ta ka pole midagi kaotanud, sest tal olen ju mina, kes ma jumaldan teda üle kõige. Kuid ometi poeb kurbus just sellistel hetkedel minusse, just sellised hetked panevad minu emotsioonid jälle ja jälle proovile. Nagu öeldakse: "aeg parandab kõik haavad" ja seda ta tõesti on kuid kui palju aega läheb vaja, et suudaks jääda emotsioonituks sellistes olukordades. 

    Tuleb tunnistada, et see kaitsekiht mida olen kasvatanud kipub nõrgenema aegajalt. Loodan, et inimesed muutuvad ja justkui südames annaksin uusi võimalusi, aga kahjuks asjata. Siiski tuleb leppida sellega, et nii kuidas oli nii ka on edaspidi, ei ole vaja hellitada lootuseid. Karm reaalsus on siiski selline nagu ta on. 

   Kokkuvõtteks võib öelda seda, et me õpime kogemustest ja elu koosnebki sellest, et koguda erinevaid kogemusi ja emotsioone. Siiski võin öelda, et tänane päev oli võrratu minule ja Freia-Miale hoolimata sellest, et ISSI ei viinud last mänguplatsile mängime ega teinud pai. Täpselt sama tunne oli ka aasta tagasi, võib- olla pisut suurem kurbus valdas mind kuna see oli kõige esimene "isadepäev" Freia-Miale. Aga noh...see on ainult minu tunne ja Freia-Miale ei ole praeguses eas sooja ega külma sellest mis oli ja on. Tema jaoks on kõik väga tore ja vahva kui on olemas AEG, mis kuulub ainult temale ja tema vahvatele tegevustele. See millise rõõmuga ta seda elu naudib, annab mulle ja ta lähedal olevatele isikutele kinnitust, et tuleb elada hetkes, siin ja praegu. Tuleb leida rõõmu ja armastust sellest mida me ise loome.

MardiLaat

Hommikul kel 11:00 Haapsalu kooli vilistlaste (meie) lõputööde esitlemine laval. See oli paras väljakutse meile Freia-Miaga kuna varakult ärkamine on raske meile mõlemale. Kell äratas 8:00 ja mina sain ennast maast lahti kangutatud aga minu väike unekott ei liigutanud minu äratamispüüdluste peale isegi mitte väikest näppu. Tegin siis kõik valmis nii kaugele, et kui lõpuks ta ärkab siis saame kohe liikuma hakata. 9:30 sain ma lõpuks lapse üles ja hakkasime hommikut sööma. Putru ta ei tahtnud vaid nõudis praemuna. Teadagi miks... Freia-Miale meeldib mune katki koksida ja pooleks teha. Munad praetud ja nagu alati kaks ampsu teeb ja siis on kõik. Riided seljas, saapad jalas ja minek...siis avastas ta , et tahab pissile...jah ei ütle ju ometi lapsele: "Kallis kiire on, ole hea ja lase püksi!" Riidest lahti ja uuesti riidesse. Kell liikus meie kahjuks. Juba helistati laadalt, et kaugel oleme. Jõudsime nibin-nabin õigeks ajaks. Freia-Mialt kombe seljast ära, nägu ketšupist puhtaks ja titemüts pähe. Lava debüüt kestis 15 minutit ja siis oli võimalus ringi vaadata laadal. Oma Muhu mütsidega oli Freia-Mia tähelepanu keskpunktis ja "nunnumeeter" nii mõnelgi tädikesel laes.
 Oli ikka kauneid asju küll. Ega me sealt ei ostnudki suurt midagi, Freia-Miale ostsime ühe väikse mõmmiku kes magasi ilusti magamiskotis. Seal oli 3 karu kes nii meeldisid lapsele, et kohe üldse ei saanud leti juurest liikuma. Küll ta kallistas ja musitas neid korda mööda ja siis tegin talle selle väikse kingituse. Eriti kerge temaga ei olnud seal liikuda kuna vankris ta enam ei taha väga istuda ja süles maka ei jaksa tassida pikalt. Omal jalal tallas küll ringi ja tegi lolluseid. Kõik toolid mis müügis olid, istus ta läbi. Kõik mütsid mis olid tema käe ulatuses proovis pähe.
  Toiduosakonnas maitsesime mahemarmelaadi ja toorküpsiseid. Mille peale Freia-Mia ütles:"EI TAHA". Läheduses olevad vanemad olid imestuses, et laps ei taha kommi. Kommiga on lood sellised, et ta väga ei tea tahta, sest ta ei ole saanud šokolaadi. Maiused mida lapsele annan on marjad, puuviljad ja vähesel määral kondiitritooteid. Teepeale jäid veel vorstiletid ja juustuletid...kõige lõpus oli kalalett kus oli mega hea kilu. Andsin lapsele maitsta kilu, peale mida hõikas ta üle saali "KALA, KALA". Nii ei jäänudki muud üle kui ostsin lapsele karbiga kala ja lasin mõned fileed väikeseks lõigata, et ta saaks kala süüa vankris. Tore kui ta eelistab kommile kala.

käsitöö- saviteraapia

See nädal on olnud väga loominguline. Eks see ole ikka kui on vaja ennast positiivse energiaga laadida siis tuleb pöörduda looduse poole. Emake Maa on andnud meile nii imelise asja nagu seda on SAVI.
Plaanisin juba ammu savi kapist välja võtta ja sellest midagi luua aga ei olnud kuidagi inspiratsiooni, tahtmist ega tuju. Esmaspäeval ei suutnud kohe üldse oma soovile vastu panna ja tõin 10 kg savi lauale. Freia-Mia rõõmustas ka väga. Otsis välja oma pisikese tainarulli ja mutrivormid. Peale meisterdamist oli kõik kohad savipudi täis ja 6 romantilist tassikest ka. Paar päeva kuivamist ja siis ahju, et saaks anda viimane viimistlus glasuuridega. Saviga "mängimine" on tegevus, mida ma lapsele ei keela. Pooldan igasugust käelist ja loomingulist tegevust, mis on lapsele meelepärane.
Kolmapäeva voolisime Ingleid, 4 suurt ja 5 pisikest.

Kontroll mis annab kindlust.

 Olen märganud enda juures olukordi kus ma õpetan seal kus pole vaja. Selle seletuseks on see, et ma tahan kontrollida olukordi mis minu ellu tulevad. Teadvustan ka seda, et ma ei peaks seda tegema ja usaldama sellistes olukordades inimesi kes teavad ja tunnevad asja.

 Olukord: Eelmises postituses kirjutasin seda kuidas kiike paigaldati. Esimene kiige ülespanek kujunes selliseks kuna ma ikka konkreetselt õpetasin kuidas ja kuhu ja eha palju puudu ei jäänud kui oleksin ise trelli kätte võtnud ja sõbrale ette näidanud kuidas kiike paigaldada. Katse kaks oli pisut teistmoodi kuna ma juba tabasin eoses ära momendi kui hakkasin jälle õpetama ja sain piduri omale peale. FB küll pisut andsin nõu, et vaja oleks lööktrelli ja konksu. Ega palju puudu ei jäänud kui ma oleks hakanud kirjeldama konksu. Hingasin kolm korda sisse ja välja ning usaldasin Martinit. Kuigi hinges oli väike kahtlus, et kas kõik sujub... (usaldamatus jällegi). Lõpuks kui hakkasime vaatama kuhu konks kinnitada siis hoidsin ma ennast tagasi, tuletades endale meelde: "ta on mees, ta on pädevam sellel ala, ta teab mis teha... pekki las olla siis mu ilusas valges laes auk, see ei ole nõme...seal ripub kiik ja see on lapse tervise huvides ohutum kui eelmine koht jne) - vot selliselt ma siis seisin keset tuba. Jee ma ületasin ennast ja ei seganud vahele.

Olukord2: Seinapiltide seina panek. Osad pildiraamid on väga rasked ja nende jaoks oli vaja seina auk puurida ja konksuga panna. Nii siis tuli jällegi appi üks sõber. Lugesin sõnad peale:"vaja on lööktrelli, sest sein on betoonist). Selleks ajaks kui kohale jõudis oli mul juba välja mõõdetud kõik kohad kuhu vaja auke teha. Hoolimata minu infost tuli ta kohale akutrelliga ja sellega mitte ei saa sellesse seina auku. Lõpptulemuseks oli see, et üheteistkümnest august sai seina ÜKS. Kuna puur läks katki, aku sai tühjaks ja trell ei suutnud seda seina augustada. Läksin järgmine päev poodi, ostsin kleebitavad konksud ja ladusin seina pilte täis. Ise olin rahul, imetlesin seina ja tundsin: "kui osav ma ikka olen ja kui ise ära ei tee on samahästi kui tegemata". Mida ma siis õppisin olukorrast - Olen kontrolli friik. 

Olukord3: Freia-Mia söögitooli parandamine. Lõpuks kui olin ise proovinud mitu korda seda remontida ja laps oli ka kukkunud siis palusin, et R tuleks ja teeks oma lapse tooli korda. Nagu alati lugesin ette nimekirja mis selleks vaja läheb. Akutrell, kruvide suurus (läbimõõt ja pikkus ja tüüp). Seletasin ära kuidas ja mis teha ka tuleb. Nu jah oli ju mul teada kõik täpselt ainult polnud tööriistu ja seda füüsilist jõudu. 

  Tooli juures oli vaja paigaldada hing, et tool pooleks käiks (lauaks ja tooliks). Seda hinge ei saanud ma ise paigaldada kuna puit oli nii kõva, et ei jaksanud kruvi sisse keerata ja ühe koha peal oli vanakruvi saba sees ja takistas hinge sobitamist. Nii siis kui R kohale jõudis, rääkisin kogu jutu ära ja mis veel kõige hullem...passisin ise nina pikalt juures, et kõik tehtaks õigesti. Kui tekkis väike mõttepaus, tundus mulle, et pean jälle hakkama õpetama. Kuigi sain aru, et ma ei ole õige inimene õpetama kuna tegemist oli ikkagi tisleri haridusega inimesega. Aga jah sellest kontrollimisvajadusest sain ma aru alles siis kui kõik oli tehtud ja R läinud. 

   Nii siis loo moraal: tuleb lasta lahti sellest kontrolli mis vajadusest ja kõik hakkab laabuma paremini. 

kiik jälle olemas

Täna sai järjekordselt siis üles pandud kottkiik tuppa. Paraku ei olnud ma võimeline seda ise tegema kuna puudusid vajaminevad tööriistad. Selle töö teostamiseks oli vaja lööktrelli, mis suudab läbistada nõukaaegsete raudbetooni paneelid. 

   Kiige esimene ülespanek oli lühiajaline. Põhjuseks oli vilets kinnituskonks (mille valisin mina ise) ja mitte just kõige õigem koht kuhu see kinnitati (ukse auku seinale- minu valik jällegi). Paraku on nii kui ise asja ei tea ja ei oska nõu küsida siis läheb valesti. Eks elu õpetab... Kahjuks kõik need kaks nimetatud põhjust ja kolmas põhjus ei püsinud kaua. Ah ja kolmandaks põhjuseks oli Freia-Mia kaalu kasvamine ja aktiivne kiikumine. Kui ta beebi oli siis piisas sellest, et kiik ripun, kergelt õõtsub ja laps saaks olla seal keras nagu siilike. See oli ideaalne kohtpäevaseks uneks kui õue ei olnud mahti minna. Oli ka õnne, momendil kui kiik alla kukkus. Freia-Mia just kiikus kui järsku käis kolakas. Kiige etteliikumise momendil andis järele kinnituskonks ja sadas otse alla. Tänu sellele, et otse alla kukkus, ei saanud laps kaika ja konksuga vastu pead.

   Kiige teine ülespanek sai pandud targemalt. Konks otse lakke, puutüübel sisse ja loomulikult toodi ka vähe paremkonks - õige asi selliseks otstarbeks. Tuleb tunnistada, et mul on veel palju õppida ja teadmisi koguda enne kui kipun õpetama. Olen väga tänulik Martinile kes selle abipalvele vastas ja ära tegi.

   Kiik sai katsetatud - istusin ise sisse ja kiikusin. Freia-Mia tegi hoogu ja paitas mu pead. Pärast poole puges ise sisse ja tõmbas kerra. Terve õhtu on ta rääkinud ja kiigele näidanud: "ONU, trrrrrr, Mia kiiga-kaaga." Täiesti arusaadavseletus aasta ja seitsme kuuse lapse poolt. Seda oli vaja ka nannile (vanaemale) telefonis seletada.