kas selline ongi elu?

...kui sinu kõige "kallimad" sind alt veavad ja sina pead leppima olukorraga ja säilitama tasakaalu.
Ebaõnn on minu õuel.

1. pole mul enam Jussikest, kellele saaksin kurta ja oma mure ära rääkida, sest tema mõistis mind alati. Ei vaielnud vastu.
2. pole mu "kodu" mida ma armastasin väga ja kõike sinna kuuluvat.
3. minu tulbiaed elab elu ilma minuta...
4. Minu Babe (motikas) näitas iseloomu. Ühel kenal hommikul otsustas ta mu jala jahutusvedelikuga täis pritsida. Ilma, et oleks ette hoiatanud. Midagi väga veidrat toimub istme all - seal kärssab.
Et olla sellest pettumusest üle ja säilitada rahu, ei saanud ma ta peale pahaseks, vaid läksin poodi ja hellitasin teda kingitustega. 3l täissünteetilist õli, piduriõli, õlifilter, küünlad ja uus tagumine rehv.
5. Fänsi roosa läptopi adapter ei hakanud eile enam laadima akut. Tähendab ei võtnud üldse voolugi sisse. Seekord ma nii leplik ei ole. Kuna Sony Center ei tahtnud eelmine kord mu läpakat parandada, siis seekord ma ei lähe ja ei osta nende käest uut adapterit u. 1000.- eest. Vaid leian mingi muu lahenduse.

Ja veel on minuga viimasel ajal esinenud probleeme igasuguste esemetega mille sees on powerit. Mul selline energia kriis vist, et konverdin kogu energia omale.

1. motika aku - tühi ja ei lae enam....pidin uue ostma.
2. Laenasin ühel kenal hommikul sõbra autot, et tööle minna....ja kui koju hakkasin tulema siis aku TÜHI. Unustasin manuaalselt tuled välja lülitada.
3. mobiili ühel päeval 2 korda vaja laadida, kuna aku TÜHI
4. Läptopi aku TÜHI ja juhe katki...jälle sain hakkama.
5. VEINIPUDEL - TÜHI.

Kas saab veel midagi juhtuda, siis palun väga OLEN VALMIS selleks.

Tandem

minu emotsioonid peale hüpet ja hiljem.
Olin patsiendiks hüppel nimega "light passenger".

1. hüpe - Pareteci riggeriga.
Traksid selga, instruktaaz ja lennukisse. Hüpe oli väga teistsugune. Tunne oli turvaline, kuna tandemmaster oli suur ja tugev. Vabalangemine oli imelik, kuna kiskus pea allapoole. Kupli all oli raske lennata aga mitte võimatu. Maandumine oli pehme.
2. hüpe - Lauriga...
Kõik sujus ja oli ok. Tann filmis. Kuna tandemmaster oli pisut väiksem, siis ka pisut ebakindlam tunne. Maandumine ok.
3. hüpe - Tanniga.
Vabalangemine oli väga normaalne, pea ei kiskunud nii väga alla ja nägin horisonti. Maandumine endiselt ok.
4. hüpe - Kaic oli segaduste meister. Enne hüpet siis sai Tanniga kokku leppida, et keerame selliselt, et päike jääb kaameramehe seljataha. Nii oligi...mina nägin TAEVAS - MAA - TAEVAS - MAA. Ehk siis oli tandem Freefly. Aga lõpuks oli kõik vägagi ok. Maandumine oli pehme. Selle karusselli peale ei tekkinud hirmu isegi - fun oli.


5. hüpe jällegi koos saxlasega. Tüüp oli sama kasvu nagu mina ja pakkus teravaid elamusi. Lennukist välja hüpe oli o ja pärast seda hakkas juhtuma asju. Vabalangemise ajal spinnis pisut. Aga polnud hullu. Kui kupli all lendasime, siis alles algas kogu trall.
"we have problem"...teavitas tandempiloot.
rihm oli läinud keerdu ja ta ei saanud seda lahti. Küsisin, et kas on võimalik kinnise rihmaga maanduma minna siis vastuseks sain "i dont know". tore küll.
Uus mõte: ütlesin, et ta tõstaks oma varbad üles ja ma astun sinna peale , et pinge rihmast välja läheks. Ei õnnestunud tal ka seekord. Proovisime uuesti...pika susserdamise peale sai ta hakkama. Samal ajal mina lendasin kogu aeg ja enne maandumist soovitasin tal juhtimise üle võtta. Või siis minu jalad üles tõsta. Maandumine oli pisut karm. Aga jäin ellu.
kokkuvõtteks:
ei ole ma nõus sedasorti hüppe eest maksma, kui vaja võin olla alati reisijaks kui vaja.
külma ilmaga ma ka ei taha hüpata.
oli tore päev ja väga väsitav.
Rakmetes istumine terve päeva ei ole ka just kõige mugavam.
Nahkmüts sobis mulle sigahästi, lausa hirmus oli kohe.
Kaameramehele naeratasin terve päeva, kuna see oli kohustuslik.

11 aastat tagasi Pariisis

selgus, et minu tandemid hakkavad toimuma alles peale seitsmendat hüpet, siis tundus, et on aega natukene maailma avastada.
Hommikul kell seitse Saarluisi bussijaama ja sealt bussiga Pariisi suunda ajama. Buss oli päris mugav ja tee möödus ilma äpardusteta, kuna magasin enamuse kiirteest. Pariisi sisse sõites tervitas koheselt kivikuju kes olevat valvur sellele linnale.

Esmalt siis tutvumine kohtadega kus ma käisin 11 aastat tagasi kui ma veel noor olin ja ei pidanud kultuuri eriti tähtsaks vaid möllasime ringi.
Seekord siis võtsin asja süvendatumalt. Linnas tuuritamine ekskursiooni bussiga (HOP-ON, HOP-OFF). Ilmaga vedas suurepäraselt, mugavad riided ja vastav meeleolu, muutsid mind kuidagi unistavaks.
Vaatasin üle kõik tähtsad monumendid ja tuttavad kohad.

Ühe meeletult kõrge ärihoone otsast viskasin pilgu kogu linnale. 8 euro eet sõidutati liftiga 56. korrusele ja sealt edasi mööda treppe. ajaminevad pildid olid käes ja edasi.

Tuuribussiga jõudes Seine jõe paadicruisi peatusesse ja seal 10 euro eest mööda jõge seilata oli päris mõnus. 11 aastat tagasi olin ma samal jõel kuid öösel. Nostalgia, nostalgia...

Jalutuskäik mööda luksuspoodide tänavat Avenue des champ-Elyseese. Rahvast oli palju ja tänav värvikirev. Palju kerjuseid kerjasid, eriti palju oli mosleminaisi. Aga siiski oli mida vaadata sellel tänaval alustades siis minu lemmikust Swarowski poega ja kuna Louis Vuitton esinduspoeni välja. Oli hea pikutada tänaval maaaluse parkla müüril, juua kuuma shokolaadi ja võta päikest. Nii ma siis vedelesin pisut. Pisut pildistamist ja jalutamist kulus mulle täitsa ära.

Õhtune linna tuur. Uuesti bussi ja kohtuma selle Pariisiga, mida ma mäletan... Tuledes Eiffel Tower säras sama ilusasti. Kahjuks seekord ei saanud ma torni otsas käija kuna rahvast oli ropult palju ja kõik tahtsid vallutada torni. Kell 21.00 süttisid tornil sellised tuled, nagu oli 2000 aasta vahetusel.
Oli super ilus.
Öö hotellis oli igav. Pisut linnast väljas ja odav.

Prantsuse hommikusöök koosnes soojadest crossantidest... tundusid isuäratavad kuid polnud väga isu.
Uuesti linna ja pildistama. Moulin Rouge oli jätkuvalt minu lemmik piirkond. Terve "punaste laternate" tänava ümbrus kihas elust. See oli teistsugune Pariis kui oli esimene päev. Palju huvitavaid pilte pani mind tundma jälle omasse elementi.
Karusselliga pidin ikka ka keerutama, Mina ja karussell... võin jäädagi sinna. Kahjuks 2 euro eest seda lõbu ei jagunud eriti kauaks.

Uuesti pildijahile ja leidsin nii mõndagi, oleks jäänud kauemaks sinna piltima kuid aeg kihutas takka. Vaja oli veel osta maasikaid. Selle aasta maasikad on mul juba maitstud ja juba täitsa maasika maitsega.

Viimane ülesanne oli leida uuesti bussijaam ja istuda bussile, et tagasi reaalsusesse naasta. Õhtuks tagasi saksamaal ja väsimus murdis mind hoobilt.

Pildid tulevad hiljem. pisut aeglane net ei võimalda tegutseda nii nagu sooviks.

Hooaeg avatud

Hommikul äratas lennukimürin mind sügavast unest. Kerge hommikusöök, mis oli liiast ja ehmatas magu korralikult. Kell 12 dropzones ilm oli veel nii külm, et mina küll hüpata veel ei tahtnud. Päeva peale läks ilm ilusamaks ja meeleolu hakkas ka looma.
Kohtasin klubis tüüpi kes oli samal riggerite kursusel ja otsustasime ühe soojendus 2-way teha.

Olgem ausad väike närv oli sees, kuna pole ju terve talve hüpanud. Ilm polnud ka just suurem asi soe ja lennuk oli pisikene (Cessna 206). Mahutas 6 inimest ja viimane pidi kükitama nagu kana õrrel. Veel siis oli segavaks faktoriks minu uus hi-tec hüppekombe...hiljem selgus, et pole midagi vahet vanakooli omaga. Träkkis paremini.
2-way teiseks elemendiks oli umbes 100kg kaaluv tegelane ja 2m pikk. Polnud hullu, lisasin oma 53kg kehakaalule lisaks 3kg tina ja nägin kurja vaeva painutamisega .... sain hakkama küll.
Vari avanes väga perfektselt ja lendamine sujus ka suurepäraselt. Vaatamata sellele, et umbes 5 kuud on möödas viimasest hüppest ei munanud maha oma fleerimist. Maandumine oli nagu peab ja vastu oli mind võtmas terve klubi liikmeskond...ikkagi võõramaalane ja kurat teab kuidas käkib maandumisel.

Õhu plaan oli selline, et plaani pole. Lihtsalt 2-way välja ja siis vaatame. Sujus kenasti....vaatamata sellele, et mina tugev tibi ei jaksanud lennukist uks taha ronida. E saanud kätte üleval olevat sanga ja tuul tahtis mind ära viia. Sain hakkama siiski. Exit oli ilus ja kogu lendamine ka. Ehk siis plaan tekkis spontaanselt: kokku, 360 kraadi minu pööre, kokku, 360 kraad mõlemad pöörasime ja siis minu kuri plaan. 2way salto. Oli lahe vaadata kuidas 100kg tüübil nägu venis pikaks kui ta nägi minu põlvesid liikumas minu kõhu lähedale. Käkitegu kogu see liha endast üle visata.

Pakkimine oli aeglane, kuna näpud külmusid totaalselt ära. Poole pakkimise peale kuulsin ma muidugi tuttavat heli õhus. Joostes nurga tagant välja nägin ma Robinson 44 ja selline hea tunne tuli peale.

vot selline päev.
Õhtul mindi sööma ja ma otsustasin ka midagi mekkida, kuid see oli viga. Piinlen siin kõhuvalude käes ja oksendada tahaks, e olnud need juurikad minu kõhule head. Kui ei söö, on enesetunne ikka palju parem.

Avasin ka omalangevarjurite pildistamise hooaja. Tulevad hiljem.