Beaudy Salong

Eile 24.02.2007 vòtsin laiskuse kokku ja kùlastasin KAIA ilusalongi. Plaan siis selline, et lasen teha manikùri ja esilagu nagu piisab sellest. Koputasin siis harglikult uksle ja astusin sisse, mida ma seal nàgin...kari mehi jàlle, kes juuksuris, kes manikùris ja kes pedikùris. Ilusalong siin baasis on kùll rohkem meeste teema. See selleks, kùsisin siis, et kas minu jaoks ka aega leidub. Pidin ootama 30 minutit ja sain loogile. Ega nad suurt midagi ei teinud seal. Vàhekene viilimist ja kreemitamist...lakk peale ja 8 eurot làinud. Aga vahest on hea kui keegi tene tegeleb siuga. Seega otsustasin lasta ka pedikùri teha. Ikkagi ju vàikestsorti pidupàev, mis-siis, et paraad àra jài. Teenindav personal salondis on mingi segavereline rass. Vàlimuselt on vàga sarnased "pilusilmadele", keel mida kònelevad on vene keel ja saa sa siis aru kellega tegu. Pedikùr oli muidugi super hea, ise on raske nokitseda ma varvaste kallal. Kùùned lakitud, jàlle 8 eurot ja siis oli kohustuslik oodata millal lakk kuivaks saab, terve igavik kulus selleks. Ajaliselt istusin kokku siis 3 ja pool tundi seal. Rahvast kàis sisse ja vàlja, muidugi enamus mehed. Mitte enamus vaid kòik mehed. Pilti kahjuks ei teinud, aga kùll jòuab.

Tarkuse hammas

ùllatavalt màrkamatult tuli see hammas, tavaliselt on eelnenud uue hamba tulekule igeme paistetus, valu ja igati kehv tunne. Seekord ma ei saanudki aru, millal "pisikene" tuli. Lihtsalt avastasin ùkspàev, et mingi vaike kiku on vàljas ja ùllatuseks on see uus hammas. Asukoht on siis vasakult ùlemine. Ega siis midagi, tuleb lihtsalt oodata millal tàiesti vàlja ronib. Seega on see minu kolmas tarkusehammas.

Palju Õnne

Järjekordse aastapäeva puhul siis õnnesoovid. Seekord siis pisut kummalisemal viisil. Traditsiooniline paraad jääb vaatamata ja ega siis lühendatud tööpäeva ka siin ei eksisteeri pidupäeva puhul.

Plaanis oli siis külastada HQ ISAFI ´s paiknevaid eestlasi, aga kuna kõrgemalt poolt tuli keeld baasi territooriumilt välja minna, siis paraku ei ole lootust kuhugile minna. Keeld oli sellepärast, et kohalikud avaldasid jälle meelt, millegi pärast. Kogu peatänav olevat rahvast täis ja igati ohtlik. Nii siis jäi väljasõit ära ja üldsegi pidin mina olema tööl. Öine vahetus oli lennukeid täis ja tööd tõotas tulla igati palju. Oodates tunnikese ja teise ja kolmandagi, otsustasid lennukid maanduda ja parkida ennast teisele perroonile ja minul vaba öööööööö... kabinet korda ja tuppa minema. Kuna esimene lennuk oli plaanis hommikul kella 7 me paiku siis võimalus rahulikult magada kuni hommikuni. Kuid siiski ei saa ju olla midagi nii ilusat ja muretud...hommikul 4.30 kutsuti mind lennuväljale, ma muidugi suure jooksuga autosse ja minekut. Vahepeale mahtus veel muidugi väike õnnetus ka. Autoni joostes jäi vasaku saapa pael parema saapa konksu külge kinni ja ma olin ninali maas. Tulemuseks siis vasaku käe marrastus mitmest kohast, sinikas parema lajal ja muhk nagu sarv paremal kulmul. Seega tekkis selline tunne nagu mingi laps ole, kes korralikult oma saapapaelu kinni ei pane ja ninali kukub. Pole hullu kojuminekuks paraneb ära.

Vastlad Kaial

Alustuseks siis ilmastikuolud: 2mm lund...ei ei tegelikult 2 mm tahket vihma, lumeks seda nimetada oli palju. Vastikult niiske ja külm. Kella 10 ajal veel sai vaadata aknast õue ja mingigi lootus siiski nagu oli, et läheb paremaks, aga kus sa sellega.
Hernesuppi ja kukleid ei tasunud mitte unistadagi, väga võõras teema siinpool maakera. Söögiks oli jälle nagu ikka friikartul ja lambaliha. Magustoiduks oli seekord kirsipirukas. Muumaalastele ei olnud mõtet seletama hakata seda püha kuna aru nad poleks saanud sellest.
Seega jäi igasugune liu laskmine ära...kuid siiski järgmine päev tööle minnes hommikul oli maas oma 1 cm lund ja parkimisplatsil andis uisutada küll (saabastege). Vot- tak -vot sellised vastlad siis.

....ilmastikuolud muutusteta

Kuid siiski mingi muutus on toimunud, lume asemel sajab vihma. Nähtavusega on lood ka nii kuidas on - seda pole. Tööd muidugi jatkub, isegi rohkem võiks olla. Kämp on kuidagi inimtühi ja vaikne. Ümbruskonna lennuväljadel pidi ilus ilm olema ja päike paistma. Kas tõesti ned mäed siis mõjutavad seda ilamelu siin nii palju.

Jälle üllatus

Ilma on ikka täiesti sassis siin, saa sa siis aru...reedene ilma oli nii soe, et päikese võtmine oli lausa kohustuslik ja pühapäevane ilm jälle täielik põrgu. Hommikul uksest välja minnes oli maa valge, laia lund sadas ja nähtavus nulli lähedane. Minule tähendas see seda, et lennuväli suletud ja tööd ei olnud. Egas see siis nii lihtsalt ei läinud peale lõunat nähtavus läks paremaks ja sai ka tööd tehtud. Lennukid millegipärast tulid öösel. Sai ikka päris ööni välja joostud perrooni peal. Aga nuh muidugi kui tööd on siis läheb aeg ka kiiresti.
Täna (19.02.07) on ilm muidugi kehvakene aga aeg- ajalt ikka päike piilub pilvede tagant.
Kuulates lennuki mürinat ja vaadates kella, siis peaks praegu minema lennuk kus on mõned isikud, kes said selle lühikese aja jooksul mulle väga headeks sõpradeks. V eel enne kui pagas lennukisse laeti, sai "ciao ciao" öeldud neile ja ikka kahju küll kui rahvas ära minema hakkab.

Valentinipäev

esiteks see pilt on Jussukesele...buon appetito
Praeguseks vägagi suurt populaarsust kogunud püha, oli Kaial väga vaikne... Hommikul lõpetasin oma valve ja tegin paari tunnise unekese. Uni ei olnud eriti pikk kuna päikesekiired kippusid tuppa pugema kardinate vahelt. Kuna ilm tundus soe olevat, siis väga õige aeg minna oma nägu päiksel soojendada lasta. Nu ja muidugi tüüpiline eestlane, enne ei liiguta kui maksimum käes. Nii see siis läkski, kätte jõudis see hetk kui avastasin, et natukene liiast sai. Õige aeg asjad kokku korjata ja ettevalmistusi Valentinipäevaks teha. Ostsin siis karbikese head shokoladi ja külastasin oma kaaskannatajaid...nendega ei olnud kuigi lõbus, kuna tööd oli palju ja nad ei saanud minuga suhelda. Teise karbi komme võtsin õhtuks, kuna oli plaanis minna baari. Baariks oli muidugi Nordic bar ja see oli rahvast risti-põiki täis. Õnneks leidus minule ja mu sõpradele ka mõni koht. Natakene magusat ja tuttu ära...selline päev oligi. Muidugi sai veel msn´i teel suhelda mõne sõbraga... muidugi proovisin jäädvustada seda päeva oma kaameraga, midagi siiski tuli välja aga eks otsustage ise.

Minu järjekordne lend taevasse

Seekord siis kasutasin selleks Itaalia helikopterit. Juba ammu ma rääkisin ühele vägale heale sõbrale, et ma tahan lennata nende helikopteriga. Ega see nii lihtne ei ole ka, et võtad ja lähed...kuna nad lendavad ainult lende millele on kindel ülesanne. Lahinglennule on raske ennast kaasa sokutada. Aga asjad hakkasid liikuma selles suunas, et mind kaasa võtta. Esiteks siis kopterite kõige kõrgem nina tahtis teada, et kas Eesti on ikka NATO liige. Kui ei siis poleks lootust lennata nendega...esimene samm oli siis tehtud. Järgmiseks oli vaja teada kas on tühja kohta nende kopteris. Kuna saab võtta ainult 3 reisijat. See muidugi võttis jälle oma aja, aga nuh “lootus sureb viimasena”.
Natukene siis helikopteritest. Need iludused kuuluvad Itaalia Navy ´le. Kaugelt vaadates väikesed aga kui lähedale minna siis päris suured teised. Relvastatud, relvadeks on siis 2x MG-3. Mõlemal pool kopterit siis, lennatakse lahtiste tagumiste ustega. Meeskonnas on siis kapten, teine piloot ja 2 gunner´it. Teostavad siis veel lisaks patrulllendudele medivac lende.
Nii siis ma ootasingi iga jummala päev oma lendu, kuna juba nende suus ülemus ütles mulle, et jah on olemas luba lennata. Minu kasuks rääkis see, et olen ise ka lendavast meeskonnast ja on aimu mida tähendab helikopteriga lendamine.
Õhtul magama minnes öeldi mulle, et äkki homme saad lennata, 50-50 võimalus. Laupäeva 3.02.07 hommikul kell 9.00 koputas keegi närviliselt minu toa uksele...ma hüüdsin koputaja sisse, kuna oli lootust saada häid uudiseid. Nu ja sealt need head uudised tulidki: “ if you want to fly, hurry up you have 30 minits and we waiting you helipath 3.” Teist korda ma ei lasknud omale enam seda öelda. Kraapisin omale riided väga kiirelt selga ja vajamineva varustuse haarasin käeotsa. Selleks oli kuulivest, püstol ja kaamera. Ilmaga muidugi ei vedanud. Ilm oli pilves ja nähtavus halb. Aga ega ma sellepärast lennust saanud loobuda.
...tehti väike briifing, juhul kui juhtub midagi, mis siis teha ja olingi valmis taevasse tõusma. Mina asusin tagumises kopteris. Alati lennatakse kahe kopteriga. Lennu kestvus ei olnud eriti pikk, umbes 30 minutit, kuna ala mida kontrolliti oli lähedal ja mitte eriti suur. Lähedal Kabuli linnale, mägede vahel väiksemat sorti küla. Terve lennu katsusin teha pilte, väga raske pildistada kui kõik väriseb, aga midagi siiski sain.
Kuna lend toimus lahtise uksega, siis oli päris jahe lennata. Tuul puhkus otse silma, pole harjunud tuult näkku saama siis olid pisarad kohe väljas. Aga see oli ainult alguses, inimene harjub kõigega...tunne oli jällegi üllatavalt hea ja...pärast seda väga õnnelik. Olin kohe nii õnnelik et andsin kaptenile põsemusi. Peale ida tulid kõik kohalolijad ja nõudsid põsemusi. Siis tabasin, et on viimane aeg jalga lasta ja oma raskevarustus maha laadida. Terve päeva olin ikka väga, väga õnnelik...
Minu õnne muidugi hakkasid varjutama kadeduse ja õeluse pilgud. Nimelt üks tsehhi tüdruk, kes on pikemat aega juba lendama tahtnud ja pole senini saanud, on tige. Probleem: “miks tema sai ja mina ei saa...” Õnneks leiti sellele “tigedusele” kiire lõpp. Kuna mõnda aega tagasi vajasid itaalladed abi ja see samane tibi oli saatnud nad “väga pikale teele”, seega oli tema lendamisprobleem lahendatud, ta saadeti “veel kaugemale”...
Järgmiseks õhusõidukiks olen välja valinud prantslaste kopterid. MA TAHAN LENNATA JA ONGI KÕIK...eks paistab... :)

Minu töö

Nu nii sellest ajast kui ma siia "unelmate riiki" Afganistani saabusin on juba hulga vett merre voolanud, aga pole veel eriti teemaks tulnud, mida ma siin lõppude - lõpuks teen. Töö ei ole mitte grammigi sarnane sellele mis on Eestis minu igapäeva teenistus.
Tööl käime graafiku alusel ja meeskonnas on siis 5 tegelast. 3 eestlast, 1 prantslane ja 1 tsehhhh. Tööaeg on jaotatud siis selliselt, et 2 päeva on hommikune vahetus, 1 päev õhtune vahetus, 1 öine vahetus ja sellele järgneb vaba päev, mis kulub üldjuhul magamisele. Töö ei ole raske, päris huvitav teine ja täitsa tore on seda teha.
Nii siis kui õhusõiduk on maandunud siis antakse meile raadiojaama kaudu teada, mis marki õhusõidukiga on tegu, mis riigile kuulub ja kuhu tuleb see parkida. Peale mida istun autosse ja kiman õhusõidukile vastu, haagin sappa ja suundun siis perroonile. enne lõplikku peatust kiirendan ennast sealt eest ära ja kukun kätega hirmsalt vehkima. Igal liigutusel on muidugi oma tähendus. Esimene märguanne on "tähelepanu" (see on selleks, et piloot näeks, et sina oles see keda ta kuulama peab). Teiseks on siis "liigu edasi ja tagasi" vastavalt vajadusele. Lõpuks siis "hoia pidurid ja stopp". Väga lihtne suhelda sedasi piloodiga.
Nu ja kui on pargitud siis pead tooma ka maapealse toite ja selle ühendama. Sama on ka pimedal ajal. Sellega on muidugi omaette jama, pimedas ei näe keskjooni ega parkimiskoha märgistusi, siis tuleb tunde järgi talitada. Reegel nr 1 on see muidugi, et sa pead olema alati enesele kindel. Kõige ohtlikum on see kui piloot saab aru, et sa kardad ja siis ei ole muud midagi kui piloot seiskub mootorid ja ongi kogu üritus otsas. Muidugi eriti lahe on parkida selliseid positsioone kus on vaja lennukit tagurdada. Nii kui piloot muudab liikumis suunda, siis kogu tuul puhub tagant ette ja kui mina juhtun seal ees olema kes pargib, siis mina lendan ja kõigil on nalja kui palju. Olen suure libedaga ka käpuli käinud sinna lennuki ette, piloodile oli üllatuseks, algul oli ja siis kadus....
Väga lahe on perroonil ringi kimada meie väikese traktorikesega. Liikumiskiirus on ikka mega väike tal kui ükskord hoo sisse saab siis liigub täitsa eduliselt.
Naljakas on veel see ka kui maapealset toidet käima keerata siis viskab välja sellise musta suitsupilve, et terve ilm on must, nu ja kui samal ajal satub mõni VIP olema siis saavad ikka kõik korralikult suitsu.
Mis siin ikka enam pikka juttu ajada, mõningad pildid on üleval...www.manonet.ee/gallery/kertu ehk siis minu gallerys.