Mis kinni ei jää saab kinni teibitud

Sedasi siis kulges tänane linnasõit. Õpetaja teipis raadiojaama nupu kõrva külge kinni, kuna see nupp tuli koguaeg kõrvast välja. Positiivne oli muidugi see, et tõesti oli abi sellest teibist. Kogu sõidu ajal oli kuuldavus 5+. Sõidutund läks täitsa normaalselt, sai isegi pisut mõnu tunda. Aga eks paistab, äkki varsti saan ka eksamile.

Kiire algus....kiire lõpp

Planeeritud hüppenädalavahetus ja ilm mega ilus. Oma hüppekorda ootasin siis seni kui pilved taevast hajuma hakkavad. Wingsuidiga ei raatsinud väga tugeva pilvisusega lennata. Peale lõunat läks taevas selgeks ja oligi põhjus hüpata. Tõusulehel kirjas ja minekut. Korraga läks kogu asi nii kiireks, et rahmeldasin natukene ja tagajärg oligi olemas. eemaldasin ranitsajalarihma küljest konksnoa selliselt et lõikasin oma väga pisikese, armsa ja vajaliku näpu küljest tüki välja. Ei tea isegi kuidas see juhtus, kõik käis nii kiirelt. Punane wingsuit seljas ja näpust tilkus vahet pidamata verd. Nahatükike jäi noa külge kuivama. Abivägi jooksis kohale ja aitas mu sõrme tohterdada. Naljaviluks taheti isegi zkutt peale tõmmata, lisasin omalt poolt siis:" kas ümber kaela". Võtsin siis tõusult maha ennast ja algas valu minu näpus. Peale pikemat ootamist jäi ka verejooks pidama. Kuid siiski viimasele tõusule otsustasin minna. Näpp oli valus küll aga polnud hullu. Olin wingsuidiga jälle nagu mingi "käkk" seal üleval. Varju avanemine oli järsk ja paljude tropikeerdudega. Ootasin siis kui keerud pidama jäid ja vari lendas kenasti otse. Arutasin ennast lahti lukkudest ja tegelesin tropikeerdude arutamisega. Väike sabin sees ja sellest tulenevalt oli raske avada ja lalukkusid, aga sain hakkama. Pärast maandumist oli näpp muidugi veel valusam, külmunud ja paar küünt murdunud. 1cm küüne pikkust on hüppamiseks ebamugav, aga seda annab parandada küüneviiliga. Varju pakkimine oli valus, aga sain kokku. Näpp viitsis valutada terve õhtu ja kuni hommikuni välja.
Õhtu oli lahe: Kertukene ja Nurr suutsid lällata ikka korralikult. Detailidesse ei lasku.
Hommikul hüpata ei saanud - valus näpp!!!! Olin kasulik ümmarguste pakkimisel ja loodan, et must oli kasu kaa. Peale rasket tööd siis tegin ikka ühe hüppe ära, nu nii igaks juhuks. Topelt kindad kätte ja ülesse. Seekord oli palju parem hüpe,varju avanemine oli ka OK. Isegi kõik lukud tulid seekord kenasti lahti, ah jah slaiderini ulatasin ka.
Täna juba esmaspäev, aga näpp valutab ikka..

Üle kivide ja kändude

just nimelt, sedasi minu õppesõit läheb. Eelmine kord siis õnnestus mul 2 korda külili käia ja seda ikka seisu pealt. Mis teha kui ratas liiga raske ja jalad ulatuvad napilt maha. Täna siis olin pisut ebakindel ja ei julgenud nii väga tuure üles kiskuda rattal. Liikumine oli vaikselt ja tasapisi. Esimest korda sain kiita õpetajalt ja see muutis kohe päeva paremaks. Seega tekkis tunne, et ei olegi lootusetu. Paaril ringristmikul sai pisut liigsed ümberreastumisi teha aga vead need ei olnud. Suunatuld ei unustanud vist kordagi kustutamata, pisut kauem läks aga lõpuks ikka tuli meelde. Võib kenasti siis nädalavahetusse liikuda ja olla rahul oma sõiduga.

Viva Roma

Lõpuks jõudis siis nii kaugele arg, et mina tutvuma kesklinnaga ja vaadata pilk ajalukku. Nii kui autost välja sai astuda, nägin kohe nii palju pildistamise materjali. Linnas veetsime siis terve päeva, ja ei saanud ikka kõiki kohtasi läbi käidud. Ilmaga vedas päike paistis ja värvid lausa särasid. turiste oli terve linn täis. Kerjuseid leidus iga nurga taga...Lõpuks kui jõudsime kõrgele maja katusele ja näha oli kogu Rooma. Vaade oli ilus ja imetlusväärne. Päike soendas nahka veelgi palavamalt ja pruun jume sai täiustamist. Kogu see ekskursioon oli päris väsitav. Õhtul kodus valmistasime barbeque´d. Liha oli nii palju, et peale söömist selline kõhuvalu. Veini ei tahtnud...liiga värskelt kogu keha mäletas eelmist liigjoomist. Kõht täis ja tuppa pikali, lihtsalt nii rõve oli olla. Sellega lõppes ka minu päevake. Nagu öeldakse "loll pea on kere nuhtluseks". Aga mis siin ikka heietada, pildid räägivad enda eest. http://www.manonet.ee/gallery/VIVA-Roma

andke aega atra seada...

....jätkub

Beach

...äratus siis mitte enne kui 10:00. Ega ma palju varem ei ärganudki. 12:00 paiku siis rannas , sooja päikest nautimas. Lamamistool õigesse asendisse ja nina päikesesse. Tuul oli päris tugev, seega vesi mitte troopiliselt soe ja oli ülesse pandud punane lipp. Võrreldes Eesti mere veega oli see ikka täiesti soe. Mulle meeldis see elu seal, istusid oma toolil võtsid päikest, külmad joogid toodi kätte, värske kookospähkel oli ka olemas, surfikool toimis täiel määral....tundsin täiesti mugavalt ennast, värskendades ennast jahedate kokteilidega. Merevesi oli helesinine (celeste). Kella 4 paiku sai ennast kodu poole tagasi veetud ja ettevalmistused õhtuseks restoraniks. Plaani oli võetud siis mereanni restoran. Enne mereäärde sõitmist on kombeks siis juua üks APERITIIV. Väike kihisev shampanja koos näksiga. Minule muidugi piisas sellest, et kõht täis saada. Restoran oli ilus, kuna restoran kuulus sõbrale siis kostitati meid hästi. Laud oli hõrgutisi täis, mitte üks kiht taldrekud vaid kõik oli laotud püramiidi. Hõrgutised sisaldasid väga palju äädikat ja muretsesin pisut oma mao pärast. Kuna toit oli hea, siis lasime hea maitsta.
Menüü: hiidkrevetid, austrid, merekarbid (erinevad varjandid), kõhe, kalmaarid, kaheksajalad (mini) ja kala erinevatest sortidest ja erinevalt töödeldud, mereanni pasta, krabid, vähid jne...2 pudelit veini ja 3 pitsi limontcellat sinna vahele - nägemist. Kodus oli magu nii täis, et oksendasin kogu kraami välja. Ainuke hea asi oli selles, et peale seda olin ma ka peaaegu kaine. Magama jäämine oli silmapilkne. Hommikul ärkasin, siis olid mul jalas mu tikkkontsad ja kostüüm. Selline tibi siis, magab riiete ja jalanõudega...

Vasco Rossi

Eelmine öö sai kokku lepitud, et äratus ei ole enne 10.00 hommikul. loomulik ju, kui nii hilja sai magama siis und jätkub ka kauemaks. Igaks juhuks anti mulle mobiil, et kui mingi probleem peaks olema siis kohe helistaksin. Probleem - minu tuba oli teisel korruse, seal kus elas nende vanaema. Kui vanaema tuleb juttu rääkima siis, et ei saa aru inglise keelest ja itaalia keelest - viimane muidugi nali.
...hommik, uni läinud, palav, valge...aeg ärgata. Ilma, et oleks kella vaadanud, helistasin alumisele korrusele. Väga unine hääl vastas "bronto"...uuups, kell oli peaaegu 7. Korralikku und 3 h ja väsimust ei olnudki. Sai siis paika panna päeva plaanid. Castel Gandolfo külastus, paavsti suvemaja jne. Kaamera oli muidugi minuga kaasas. Pilte sai tehtus üksjagu. Muidugi oli palju kohti kuhu ei saanud kaamerat kaasa võtta. Liiga suur ja raske.
Castel Gandolfo - Rooma linna üks osa, meie mõistes siis nagu mustamäe. Looduskaunis koht 30 minutit kesklinnast välja sõita. Kiirendusautoga läks kiiremini. Paavst elab suveti selles linnaosas, peab rõdult oma jutluseid ja õnnistab rahvast. Linn ise on väga vana arhitektuuriga. Tänavad kitsad ja autosid palju. Seega ideaalne auto liikumiseks SMART - "TUNABOX"
Liiklus:
Turvavööd - kohustuslikud aga ei kasutata.
Kiiruse piirang 50 km/h, kasutatakse kiirust oma äranägemise järgi.
Suunatuled - kohustuslik aga ei kasutata.
Signaal - kohustuslik, hädavajalik ja mida kõvem hääl seda parem.
Liiklusummikud - tänav on nagu "pilt" mis seisab ühe kohapeal. Keegi liikuda ei saa. Liikluskultuur - hea, paindlik ja vägagi teistega arvestav. Alkohol - lubatud kahjuks. Plekimõlkimised - igal pool, iga minut ja palju
Natuke põhitõdesid ka:
1. Kogu linnas on "carabinieride" kontrollpunktid ja neil on kõik politsei õigused...
2. öösiti ujuda ei tohi ja rangelt keelatud ujuda või rannas viibida aluspesu väel (isegi öösel)
3. iga väikse asja eest saab trahvi N: Castel Gandolfo järves ujumise eest. Järve vesi olevat must ja on keelatud. Sorry aga ma pole nii puhast vett Eestis veel näinud kui seal järves oli. Seega trahv 500 eurot.
4. Purskkaevu ei või jalgupidi sisse minna...jälle trahv.
Lõppkokkuvõtteks - ära tee midagi!!!!!!!!
Lõunasöögiks oli siis ema valmistanud spagetid mereandidega. Loomulikult valge vein. Peale söömist oli minul selline tahtmine minna pildistama, aga kuna mind üksi ei lastud siis saatjaks oli mulle õde, kes ei rääkinud inglise keelt sõnagi, seega suhtlesime itaalia keeles - praktika :)
Peale 2 h jalutuskäiku olin ka väsinud. Unistuste vaatepilt oli tänavatel: sidrunipuud, apelsini puud, aprikoosid, virsikud, viinamarjad, põldmarjad - täis vilju, meloni ja arbuusi põllud...lahe. Kogu linn on täis õisi: puud, põõsad, lilled jne.
Ettevalmistused õhtuseks kontserdiks. Kaasa võeti võileibu, veini, õlut ja suupisteid. Kontsert toimus Olympica staadionil. Kuna tegu kesklinnaga ja väga kuulsa lauljaga siis hakkasime liikuma varakult. Esines siis itaallaste lemmik ja ikka üleprahi tipp Vasco Rossi. Üle 50 aasta vana mees aga laulis ikkagi mega hästi. Isegi mina "põhjamaa" inimene, külm ja kalk, fännasin täiega. Liiklusummikus istusime 3 h ja lõpuks kui pargitud saime, pidi 2 km jala staadionini käima. Kuna oli tegu massiüritusega siis võimalikult mugavad riided ja jalanõud olid teretulnud. Pärast tunniajast järjekorras seismist saime esimesest väravast sisse. Pisut ootamist veel ja olime ka turvakontrolli läbinud. Politsei vaatas üle koti, kuna lubatud oli sisse viia kõik asjad siis ei saa ma aru milleks nad seda vaatasid. Istekohad olid kohe lava vastas. Kahjuks ei saanud ma oma kaamerat kaasa võtta, kuna see oleks seal rahvamassis viga saanud. Kontsert oli 3 h pikk ja laulud olid super head. Rahvast oli terve staadion täis umbkaudu 100 tuhat. Kuna kontsert toimus kahel päeval siis oli ka järgmisel päeval samahulk inimesi. Kogu kontserdi ajal laulsid itaallased kaasa. Vana ei laulnud ühtegi laulu üksi...
Muidugi kohutavaid asju pidid ka mu silmad nägema. See, et sinu ees olevad inimesed kanepit keeravad paberisse ei olevat mingi üllatus, -Rooma- aga muude mõnuainete manustamine oli rõve vaatepilt. Pole minu asi....
Peale kontsertit oli kiirmarss välja. Kogu see mass hakkas liikuma - kohutav. Väike peatus sai teha ka suveniiride putka juures. Kus siis olin kohustatud välja valima omale T-särgi Vasco Rossi sümboolikaga. 4o euro eest ei olnud muidugi ma sellest huvitatud, aga nuh kui peale suruti... Väljaspool staadioni - vaatepilt KOHUTAV. Maa oli kaetud ühtlaselt õlu-, vee ja coca pudelitega. Lükkasid nagu sügisesi lehti enda ees. Kogu selle korralageduse keskel, autode signaalid karjusid, rollerid olid ümber ja purjus inimesi kuhjaga. Seega väga kiirelt koju ja magama. 3 h öist und vist oli ikka vähe. http://www.manonet.ee/gallery/Vasco-Rossi-27-06-07

ROMA

Tundub, et minu seiklus on jõudnud lõpule ja taas vaja pisut aklimatiseeruda. Aga kõik see algas siis väga tüütult.

Nii siis startisin ma teisipäeval (26.06).

Hommik algas väga varakult ja valusalt. Valusalt, kuna esmaspäeval oli täis tsikkli päev. 4x25 mintsa, keerasin 2 korda ennast kummuli ka veel, aga ise terve. Sellest ka tulenes siis mu lihasvalu, isegi olematud lihased valutasid. Seega ei proovinudki ennast liigutada, vaid vaevaliselt sirutasin käe valuvaigisti järele. Pärast mõne aja möödudes sain omale jalad alla. 100 mõtet peas, kuidas edasi tegutseda. Alustasin hommikusöögi hankimisega...suund poe poole, aga jäi ainult mõtteks. Kõhuvalu ei lubanud wc st kaugemale minna.Kallale oli tulnud "kakaduu". Mõne tunnikese möödudes, võtsin ette riski, et minna poodi. Peale seda algas siis koti pakkimine, 5 pudelit Vana Tallinnat sai hoolikalt "mullikilesse" keeratud, et isegi kõige hullema pagasi kohtlemise juures, jääksid nad terveks. Hullem osa oli muidugi see, et saaks vajalikud riided kaasa...just nimelt vajalikud, mitte liiga palju. Aga siiski peab olema valiku võimalus. Kui oli lõpuks selgeks tehtud, mida vaja, mida mitte siis selgus see, et vaja oli KÕIKI. Siiski tuli mingi valik teha. Arvestama pidi ka veel sellega, et pagas väga raskeke ei läheks. Seda kahel põhjusel, et mitte ületada ettenähtud kaalu ja et jõuaks ära tassida. Lõpuks jäi kotis isegi ruumi üle...
Olemine oli endiselt nõrk, seega otsustasin tellida takso ja juba varakuil lennujaama kihutada. Rahvast oli päris palju. Andsin siis oma koti ära ja kaal näitas 21 kg, tundus muidugi nagu oleks rohkem olnud. Tollist läbi minnes, pidin ennast ikka peaaegu paljaks kiskuma. Ainult kleit jäeti selga ja piiksusin ikka. Lõpuks siis nad tuvastasid metallist luku, mis oli siis kleidi kaelaaugust kuni allääreni. Kuna aega oli parajalt palju, siis läksin rääkisin juttu kunagise klassiõe ema ja vennaga. Pärast meeldivat vestlust, liikusin gate 6-de, seal siis üllatati mind lennu hilinemisega. Seda probleemi mulle küll vaja ei olnud, tulemuseks siis sekeldused Amsterdamis. Nimelt oli aega Amsterdamis nii palju, et maandumise ajast 40 minuti pärast väljus järgmine lend. Halb õnn, kuna sinna lennule ei ole mul mingit lootust pääseda.
Ah jah seda, ka et Tallinna lennuväli on ikka väga üles kaevatud ja paras segadus valitseb seal.
Lend oli KLM fokker 70. Ei ole just kõige mugavam lennuk reisimiseks. Teenindus oli ka so and so.
Maandumine Amsterdamis...seikluste algus. Liikusin siis lennujaamas ringi teadmisega, et lend Rooma on läinud. otsisin esimese infolaua ja küsisin järgneva tegevuse instruktsioone. Suunati mind piletivahetuspunkti. Minule jooksis järgi veel üks tüdruk, kes oli samuti maha jäänud lennust. Tema pidi minema küll Pariisi aga temalgi vaja pilet vahetada. Hästi oli lennujaamas reguleeritud teeviitadega. Leidsin üles kõik kohad, ilma et oleks ära eksinud. Lõpuks kui leidsin üles selle piletivahetuse koha, võtsin järjekorra numbri ja...ja....ja..... shokkkkkk
Enne mind oli järjekorras 250 inimest, kes vajasid pileti vahetamist. Seega olin kindel, et ma ei jõua see päev vist kuhugile, enne läheb "issanda päev looja kui see järts lõppeb". Seisin mõne aja selles lõppmatuses järjekorras. Lõpuks sai isu otsa sellest passimisest ja otsustasin tegutsema hakata. Läksin igaks juhuks oma ära lennanud lennu gate´i juurde ja küsisin sealt abi. Sealsed töötajad olid väga abivalmis ja vahetasid mul pardakaardi ümber. Aega oli 2 ja pool tundi siis järgmise lennuni. Otsisin varakult ülesse õige värava, mis oli pileti peal. Loomulikult muutus selle lennu värav vähemalt 3 korda. Seega hoidsin pilgu kogu aeg ekraanidel, et olla kursis värske infoga. Muret tegi mulle veel mu pagas, kuna ei olnud aimugi kus ta olla võib ja kas ikka õigele lennule jõuab. Nagu kiuste lükati lendu veel 40 minutit edasi. Liikusin siis ringi natukene, istumisest oli juba kõrini.
Mingi mees tervitas mind ja tahtis juttu rääkida, mille peale mina muidugi keerasin otsejoones wc-sse. Ma ei imestanud kohe üldse, to oli ju itaallane ja pole ime, et nad juttu teevad. Aga üsna pea ma siiski imestasin...onu marssis naiste wc-sse ja küsis siis minult, et kas ta tunneb mind!!!! mina ei tundnud teda, lõpuks siis küsis, et kas olen pärit Norrast. Ma olevat kellegi norra tibi moodi, naeratasin ja vastasin eitavalt. Läksin siis kiirelt minema sealt, istusin maha ja olin rahulikult oma kohal.
Suureks rõõmuks avati väravad ja lasti lennukisse, istusin ja kannatasin peavalu. Küsisin stjuardessi käest peavalurohu ja jäin oma õhtusööki nautima. Akna taga oli juba märkamatult pimedaks läinud ja vastu särasid linnade tuled Sealt see Rooma paistiski. Soe suvi oli käega katsumise kaugusel. Peale maandumist liikusin siis teiste järgi, pagasi väljastamise punktini. Seekord tuli oodata pisut üle tunnikese. Minu väikesesse peakesesse juba tekkisid kõhklused, et äkki mu kott on kuskil mujal. Aga lõpuks siiski tuli. Kott käes ja kiirelt minema sealt lennujaamast. Vastu oli ka tuldud, seega võib öelda, et õnnelik lõpp sellel päeval.
Enne koju minekut, tehti ettepanek kuskil tiba süüa. Minul lennuki võileibadest oli kõht päris täis ja ma piirdusin ainult veiniga. Pool pudelit veini, oli täitsa hea, pärast sellist päeva. Juttu sai palju ajada, itaalia keele praktikast polnud haisugi. Siis poleks kõike räägitud saanud. Uurisin ühe joogi kohta, mida tuttavad soovitasid. Nimelt LIMONCELLA. See olevat midagi meie Vana Tallinna sarnast olevat. Seega maitsesin ära. Pärast väsitavat reisi ja väikest kogust alkoholi olin mina purjus. Tagumine aeg koju minna ja linade vahele ronida, kuna kell lähenes juba 3 le öösel. Seekord läks "hea pea" raisku.