Peale lõunat seati siis sammud Tallinnasse. Täpsemaks asukohaks oli sadam...ja "suur, suur laev". Laevale saabudes tervitati meid vile ja valvel seisanguga. Laeva koridorid olid kitsad ja ega need ruumidki eriti suuremad polnud. Esmalt tehti siis loeng, teemal ohutus laeval, õhusõidukiga maandumisel ja kiire ülevaade laevast. Kui teooria oli läbi võetud siis järgnes praktika. Tutvustati siis laeva ja kogu protsess kestis 3 h. Muidugi sai selle ajal palju pilte teha. Pildistamine oli lubatud kõikjal. Treppidest üles ja alla käimine oli ikka päris vaevaline võrreldes siis laevas oleva meeskonnaga. Omaette vaatamisväärsus oli ka see kuidas pesti põrandaid. Koristaja (sõdur) oli ikka käpuli maas ja küüris. Laev oli loomulikult piinlikult puhas. Igasuguseid süsteeme olid seinad ja laed täis, ruumiga kippus ikka kitsas olema. Laeva meeskonda ei olnud eriti liikumas näha kuna oli siis selline aeg kui laev oli paigal ja ei olnud mingit ülesannet ette näha. Minu isiklikeks lemmikuteks kujunesid laeval muidugi helikopterid. Hangaar oli täis koptereid ja ikka tõsiselt suured kopterid, meie robinsoni oleks tervelt isegi sinna sisse mahutanud. Kopterid olid kokku keeratud nagu mingid lego klotsid. Pearootorid kokku lükatud, sabad vastu kere murtud ja ruumi oli veel palju hangaaris.
Räägiti veel pikalt ja laialt sellest mis tehnika peal on, palju inimesi laeval ja tutvustati põgusalt töökorraldust laeval.

Homme on siis plaanis meie väikeste kopteritega minna maanduma laeva pardala juhul kui ilmastiku olud on selleks soodsad. Rohkem pilte siis http://www.manonet.ee/gallery/kertu?page=3

Käsi soojaks jälle...

sai siis jälle võtta ette see raske ja aegavõttev töö. Nimelt varuvarjude pakkimine. Sain täitsa kenakese paki ja ei tekkinud asjatuid sekeldusi ja pettumisi. Olen ise kohe täiesti rahul. Homme siis saab jälle ette võtta mõned klubi varud ja saab nendegagi paari õhtuga ühele poole.

Jakob

Jakob on siis üli lahe ja armas kutt. Nimelt minu poolõe pisipoja kellel juba vanust 5 kuud. Täna sai siis kutt üle ka vaadatud. Selline rõõmu rull, et lausa lust temaga tegeleda. Seega võin ennast ka tädiks pidada... Väikemees oli väga jutukas seekord, sai ikka pikalt lobisetud. Nu ja muidugi kui tähelepanu puudus tekkis siis pisut mehist häält ja oligi jälle tähelepanu keskkohas.

ema juubel

pidu sai peetud ja täitsa tore oli. Õige päev oli muidugi 9 mai, kuna ise olin öösiti lendamas siis hommikul ei tulnud nagu üldse meelde, et emale õnne soovida. Hommikul kella 6 paiku marssisin tuppa, pauguga uks kinni ja magama. Juba 8 paiku hommikul oli äratus ja käisin isegi koos emaga linnas ringi sõitmas, aga ega ikkagi ei koitnud siis viisakas olla. Õhtul kodus olles siis meenus, et midagi oleks justkui ära ununenud. Peale pikka mõtlemist siis helistasin emale ja soovisin õnne. Kuna oli teada et sünnat peetakse laupäeval siis ma sellesse 9ndasse maisse ei süvenenudki nii väga.
Pidustused toimusid siis Palmses. Kena kohakene tiigi kaldal ja rahvastki ikka päris palju. Kokku oli tulnud siis ema nooruseaja tuttavad ja praegused tuttavad. Seltskond oli kirju.
Süüa sai palju, selline ümmarguse palli tunne oli lõpuks. Joogiga poldud ka kokku hoitud. Muidugi kõige parem oli "maasika mops". Purustatud maasikad tequilaga. Lausa keele viib alla, seega panustasin siis sellele magusale napsule. Isegi bänd oli kohale kutsutud. Tantsu sai keerutatud ikka päris mitmel korral, lastega peitusemäng mahtus ka kavasse. Kui enamus külalised olid ära läinud siis võtsin ennast kokku ja hakkasin koristama kogu seda värki. Lõpp viimistlus jäi siiski emal teha. Meie hakkasime liikuma lõpuks Tallinna poole. Kell vist oli ikka päris palju ja unekene tuli autos peale.

Jooksmas käidud...

ja loodan ka sellega minu jooksutrenni hooaeg avatud. Viimased 2 ja pool kuud oli he pugeda vabanduse taha, et mitte jooksma minna. Vabanduseks oli seekord, et mul ei ole õigeid ja häid jalavarje et minna jooksma. See probleem leidis siis möödunud reedel lahenduse. Jalutasin siis West Sporti ja sai välja valitud need õiged. Ega see nii lihtne tegelikult ei olnud, jooksuspetsialist soovitas, et 40 number peaks olema täiesti ok, aga nu ega ma siis 3 numbrit suuremaid papusid ka ei saa võtta. Otsustasime siis, et prooviks ikka 39 numbrit ka...no oli ikka palju parem. Jäi ruumi ka jalapaisumiseks ja välja nägid ka ikka parajamad. Iseenesest värvuselt on teised pisut heledad aga nu pole hullu peseb tihedamini.
Koheselt oli siis vaja hakata järgmist vabandust, et mitte joosta. Pole minu suuruseid jooksusokke, kõik suurused on ikka mega suured...nagu väikse jalaga inimesed ei käikski jooksmas. Soki probleem sai ka lahendatud ja ega siis midagi kui laiskus kokku koguda ja minekut.
Mitte et mul jooksmise vastu midagi oleks. Mulle meeldib joosta ja tean ka kui hea on pärast tunni ajast jooksu feeling. Aga eks see esimene samm oli ikka väga raske nagu alati. Võtsin hoogu 2 päeva, et tööl minna teha väike jooksuotsake nu nii 10 km aga see jäigi ainult mõtteks ja asjade kaasa vedamise tasemele. Aga täna siis sundisin ennast tegutsema, ja ülla ülla täiesti elus ja hea enesetunde juures. Loodan, et see üritus ei jää viimaseks, tahaks ikka mõnest võistlusest osa ka võtta see aasta ja siis trenni ikka vaja teha.
Ühesõnaga märk on maha pandud ja papud on mugavad...aga kahjuks ise nad ei jookse.
Pole ju päris jupp arga jooksnud ja jalad on nii kinni, see jooksu liigutus on ikka visa tulema alguses. Harjutamine teeb meistriks ja küll keha harjub selle liigutusega jälle.

Jooksmas käidud...

ja loodan ka sellega minu jooksutrenni hooaeg avatud. Viimased 2 ja pool kuud oli he pugeda vabanduse taha, et mitte jooksma minna. Vabanduseks oli seekord, et mul ei ole õigeid ja häid jalavarje et minna jooksma. See probleem leidis siis möödunud reedel lahenduse. Jalutasin siis West

Kuival

Tänu suurtele rahutustele siis oli jälle üle pika aja Eestis "kuivseadus". Ega sellest hullu polegi midagi, ainult selgelt oli näha eestlaste joomarlus. Kes põrutasid üle piiri Lätti ja mina isiklikult sain oma jao kätte teisest Euroopa otsast. Sellesse perioodi jäi siis ka volbriöö. Kellel oli varutud märjukest kellel mitte. Meie volber oli Nurmsis põldude ja metsade vahel. Alkoholi puuduses kannatama ei pidanud, vahelduseks oli lahe keset tühjust pruukida keelatut. Sai tehtud lõket ja niisama hullatud....
Aga nüüd siis minu saadetise lugu.
Sõbrad Itaaliast panid teele kasti veini. Tõeliselt head veini: CHIANTI ja BAROLO. Saadetis pidanuks kohale tulema sünnipäevaks...aga liiga sinisilmne ka ei tasu olla, et nädalaga pakk Itaaliast Eestisse liigub. Võtsin siis kogu seda asja rahulikult ja kui 3 nädalaga oleks ära tulnud siis ka igati normaalne. Vahepeal siis jõustus "kuiv seadus"ja kahtlustasin juba, et postimaja hoiab meelega mu pakki kinni...nu ja lõpuks siis leidsin oma postkastist sedeli. Kähku postkontorisse ja oligi minu veinikast seal. Ikka kole elu küll kui peab tellima kagelt veini. Nüüd siis on võimalus lausa veini vanni teha ja kuna "kuiv seadus " ka läbi on siis saab endale seda vanni lausa lubada.

Wild Hogs

üli lahe film. Naerda saab siin filmis algusest lõpuni välja. Lihtne vaadata, kuna kaasa ei ole vaja mõelda väga palju. Mis peamine, näitlejad on coolid ja nii nõmedates situatsioonides. Seega head naermist kõigile.

Minu esimene töönädal

Mis ma siis sellest arvan...kell on tegelikult vähe, et midagi lõplikku arvata. Aga siiski avaldaksin oma arvamust. Positiivne on see, et töönädal oli 2 päeva võrra lühem ja ei ole seda kõige suuremat tööshokki tulnud. Aga üldiselt siis: töönädala esimesel poolel sai ajada korda kõik dokumendid ja arsti juures ära käija ja lennukõlblikuks kuulutada. Füüsiline testki sai pealt vaadatud ja seda on mul ka võimalik lähinädalate jooksul teha. Sai üle vaadatud siis kõik varustus ja kapp täiesti pilgeni täis laotud, uksed lukku , et midagi pähe ei kukuks. Pisut ka oma keeleõppeks aega leidnud ja sai ka väljas põlla peal käidud. Raja ääres lennuki pildistamine oli päris lahe, aga tuul oli ikka metsikult tugev. Aga pildid sai päris lahedad ja hea on ikka pildistada kui on olemas statiiv. Käte värin kaob kohe iseenesest ära.
Muidugi ikka ja jälle meenub üks ja see sama koht ja sõna "kaia"..."soe"..."päike"...ja kõik muu sinna kuuluv. Mälestused sellest kohast on ikka veel päris värsked ja meeldivad.... seega vajan veel laega, et unustada see, mis oli ja harjuda sellega, mis on.