Pääsküla raba

Nii ta magaski maha ilusa jualutuskäigu ja kodus hakkas puksima.

Kvaliteet aeg

Istuda mõnusalt diivaninurgas ja vaadata kuidas Kribu toimetab. Kõht liigub, kuskil on väike mügarik - hellalt panen oma väikese sõrme sinna vastu ja siis tunnetada seda pisikest. Need on hetked, mis tekitavad praeguse eluolu kõige ilusamad tunded. Klassikaline muusika ja joonistustunnid olid muidugi ka väga mõnusad. Tundub, et selline loominguline tegevus on pisikesele meelepärane.

Kõhubeebi update

Täna hommikul siis sai uudishimu ja hirm minust võitu. Kuigi oli ka teisi tagamaid, millest ma praegu ei räägiks lähemalt.
Tulemuseks siis: 24 veebruar peaks olema siis uue ilmakodaniku kuupäevaks mil ta peks ennast oma täies potentsiaalis presenteerima. Ennast näidata ta ei tahtnud, puges peitu ja siputas hoogsalt.  Siputab siiani. Kuna ma hommikul vara käisin seal siis oli näha kuidas ta haigutas. Armastab hommikuti magada nagu minagi.Kaksikute kahtlus ka langes ära...lihtsalt suur Kribu. Oma kasvust on ta ette jõudnud. Eks siis paistab  kuidas ta reguleerib oma olemist. Rõõm on see, et pool ajast on läbi ja pisut veel vaja oodata.

kool - 2. nädala kodutööd

Ega see lihtne pole olnud. Algul tundus, et õppimist pole midagi aga olgem ausad, et olen juba 2 nädalat iga päev midagi nokitsenud ja nädal on veel jäänud.
Lõpptulemus sai väga hea ja ma olen rahul. Tikkimine on seega mul üks tugevamaid külgi.

 

Käsitsi õmblemine on ka tore, aga siiski jääksin masinate juurde. Eks seda paistab mis järgmine nädal ma masina taga teen. Olen optimist.

    Ülesandeks oli ühele proovilapile mahutada: Peitepiste, sämppiste, ääristuspiste, "Laisa Liisu piste, kaaruspaelaga ääristamine, kaaruspaelaga tikkimine, nööpaasad, trukid ja haagid.

 

Õhtu naelaks kujunesid muidugi paelad. Paelasid punudes läks aeg päris kiirelt. Tegu oli "Toimselt põimitud paelaga". Aga valmis ta sai, raamatust järge ajada ja hoida õiget järjekorda lõngadel.



Koopiajoonis ka vormistatud



Ja siis kuivamises olev savitass, mida sai tehtud tullitud saviplaadist.

 

 

mini RC

Käisin võtsin oma võidu siis lõpuks välja. Väga vahva üritus oli. Asjaolusid arvestades, ei saanud ma ise sõita ja kinkisin selle oma sõpradele. 1h mini RC sõitu oli päris paras väljakutse neile. Tüübid olid läbi nagu "läit rahad", käed värisesid ja pead aurasid. Tegin ise ka ühe väikese ringi, hõpekatesse ei roninud. Väga mõntsa oli.

lõpuks ka pildis

siiras rõõm...

Selja taha on jäänud 2 ja pool nädalat kiiret elutempot. Jõudsin vahepeal käia ära Prantsusmaa lõuna osas ja ka kiire koolinädal on läbi.
    Prantsusmaal sai käia võistlustel, mina ei võistelnud... olin lihtsalt toetav element. 5 päeva mööda võistlusi ringi jalutades ja omadele kaasa elades, jäi minu Kribu tahaplaanile. Viimasel pidustuste õhtul, said enamus üllatuse osaliseks, et ma 18 nädalat rasedana jaksan joosta ja majandada ringi mööda DZ. Tore oli saada siiraste ja rõõmsate soovide osaliseks. See kuidas suured "rambo mehed" sulasid ja nende silmad läksid särama kui nad rääkisid oma lastest ja hetkedest, mida nad ei ole nõus kunagi unustama. Tore on kohata selliseid inimesi. Kingituste jagamise ajal sai Kribu ka kingituse.

    Loomulikult Kribu andis endast ikka täiega märku, selline rokkimine käib päevast päeva. Ka see on tunne, mis vägagi meeldiv, justkui ta suhtleks minuga. Kui olen kuri ja pahane, siis ikka hakkab puksima, et meelde tuletada - kõik on hästi. Kui olen rõõmus siis siputab ikka päris korralikult... Küsisin ämmakalt, "et kas see on ikka ok kui ta nii palju siputab?" vastuseks sain: "on küll, sa ise ka ju ei püsi paigal. Oled ise rahulik siis on pisike ka rahulik ja kui ise ringi sebid siis on temal ka energiat palju."