igatsus

5 kuud ilma langevarjutamiseta - see on halb tervisele.
igasugune langevarjuteemaline saade telkust tekitab minus igatsust taevasse. lennukid mis lendavad, neile on peale kirjutatud, Skydive....(see on minu kujutluse vili).
isegi piimapakkidel on langevarjud peal, seda ma ei kujuta ette.
Pisut veel ja saan juba oma langevarju nälga rahuldada. Esmalt tuuletunnel ja siis Portugali pühadeks hüppama.

3 aastat tagasi sama koht ja aeg (10 nov)

crisbi küpsised – mm, mu lemmikud. Küpsised olid täis šokolaadi ja lausa sulasid suus. Esimest korda tundsin seda maitset Kabulis, see oli midagi erilist – midagi mis ei unune iial. Olles Itaalias siis oli mul jälle juhus seda paradiisimaitset tunda. Ja nüüd 3 aastat hiljem, see maitse ei ole muutunud. Pehme šokolaadi hõrk maitse, super.
Eriti suur boonus oli veel leida veiniriiulilt CHIANTI vein. Uuesti tundsin ma seda deja vu tunnet. Kui mult küsiti, et kas see on hea vein, siis ei osanud ma seda tunnet ega maitset sõnadesse panna. Ei oska siiani, seda maitset peab tundma ja kogema ise.
FERRARI šampus oli muidugi kõige selle tipp. Kahjuks jõuan ma enne koju kui mu joogivalik. Parem hilja kui mitte kunagi.

pomegranate

Lasin endale kohalikul tuua linnast granaatõunu ja need olid tõsiselt head asjad. Eestist ostetavatega ei saa neid võrrelda. Siinsed granaatõunad olid mahlakad, tumepunased, magusad ja umbes 15 cm läbimõõduga.
Rebisin õuna pooleks ja seemned lausa kukkusid välja, niivõrd küpsed olid. Kui seeme põrandale kukkus siis läks see lõhki ja mahla pritsis välja. Kuna õun nii suur oli, siis suutsin ma süüa päevas ainult pool viljast. Nüüdseks olen siis ennast täis manustanud puhast vitamiini ja loodan, et sellega kaob ka see tobe väsimus ära mis mind vaevab.

toitumisharjumused Afgaanis

Sealiha nad üldiselt ei söö. Põhjus pidi selles olema, et sealihas olevat mingi bakter sees, mis tapab su ära. Mitte koha vaid aegamisi ja vaikselt see bakter paljuneb su sees ja siis sured maha.
Sool toidus.
Kohalikud kasutavad soola oma toidus palju. Isegi granaatõuna koorivad ära, asetavad taldrikule kuhja ja siis raputavad soola peale. Sool tapab bakterid.
Lõunasöök kohalikus söögikohas. Mina eelistasin lambaliha ja sain ka sellise super maitseelamuse. Lammas oli väga hästi tehtud ja koos naaniga sulas see suus. Ja loomulikult sinna kõrvale veel küpsetatud spinat.
Maitsesin veel keedetud riisi millele oli sisse segatud rosinad ja riivitud porgand ning riisikuhja alla oli peidetud vasika liha, mis oli nii pehmeks keedetud, et sai lusikaga tükeldada.

Kohalikud pulmad

Kohalik afgaani mees võib omale võtta 4 naist ainukene tingimus on see, et ta jõuab neid kõiki ülevalm pidada.
Pulmi peetakse suurtes „Wedding hallides“. Need on traditsioonilised pulmapidamise kohad, kus organiseeritakse kogu pulm otsast lõpuni ära ja võetakse selle eest hunnik raha. Üks pulm läheb maksma 20-30 tuhat dollarit. Seda summat kogutakse kokku aastaid ja see kulub üldiselt pruudi vanematele pruudi eest maksmiseks kuni siis pisiasjadeni välja. Abielluda saad siis kui oled tõestanud, et suudad oma naisele pakkuda head elu. (arvestades seda, et afgaan kes töötab lennuväljal saab palka umbes suurusjärgus 400-700 dollarit. Samas kohalik politseinik kes tänaval töötab saab palka 100 dollarit kuus, aga teevad meelsasti seda tööd kuna seal on võimalik võtta altkäemaksu). Pulmakinke ei toodud. ---edaspidisel täiendamisel---

Kohaliku pulma kogemuse ühelt toredalt eesti mehelt.
Külalisi oli pulmas umbes 800. Pulma peeti 2 saalis, ühes olid naised ja teises saalis olid mehed. Peigmees oli pruudiga naiste poolel ja teatud ajal mees tuli meeste poolele.
Pidu algas tantsu ja bändiga. Söögilauad olid tühjad. Kui oli piisavalt tantsitud, siis kelnerid kandsid ette toidu. Toitu oli nii palju, et laud oli lookas. Vaagnad laoti üksteise peale püramiidi. Peale suurt söömist hakkas tantsupidu jälle peale.
Enne pulmi peab peigmees pruudile ostma kuldsõrmuse igasse sõrme. Paar piduliku kleiti ja suurejoonelise pulmakleidi ja veel ühe peenemat sorti kleidi.

Üks kohalik hakkab varsti abielluma, tänaseks paevaks pole ta oma tulevast abikaasat veel reaalselt näinud. Enne kihluspidu saadeti foto. Kihluspeole tüüp isiklikult minna ei saanud teatud põhjustel. Koht olevat liiga ohtlik olnud. Valjavalitu on 15 aastane. Nagu ma aru sain, siis on sellel kutil päris hästi läinud, et oma tulevast naist on fotol näinud.
Algul pakuti talle pere vanimat tütart, aga talle vanim tütar ei olnud meeldinud, anti talle võimalus kosida pere noorim tütar. Nagu öeldud naise valimine käis foto järgi, seega ma arvan, et ta ikka veel ei ole kindel mis talle pakuti.

Naistega on veel selliselt, et tavaliselt isegi parim sõber pole näinud sõbra naist.

Küsisin, et kas nad võivad abielluda lääne päritoluga naisega. Kui usk on moslem, siis ei nähta selles probleemi ja samuti ka võib kohalik naine omale lääne päritoluga mehe võtta.

5 kuud kestev masendus

olen alati arvanud, et ma tunnen ennast super hästi. Tean oma halva tuju põhjuseid oma iseloomu eriärasusi ja olen enda kõige parem sõber. Ja nii tegelikult ju ongi…..
aga arusaamatuks jäi mulle see, et miks mul on masendus alates esimesest päevast kui ma Kandagari jõudsin. Masendus töö suhtes, ilma suhtes, kogu see olemine oli minu jaoks vaevaline. Ma avastasin ennast nutmas, ma ei tahtnud tööle minna, ma ei tahtnud oma kolleegidega suhelda, ma magasin iga vaba hetk, ma ei tahtnud päikest võtta, ei tahtnud bloggi kirjutada, ei suutnud internetis istuda ja oma sõpradega jutustada, ei tahtnud ühegi inimesega suhelda väljaspool tööaega. Peale tööd otse oma tuppa ja uks lukku, et keegi jumalapärast ei tülitaks mind. Nii ma siis blokeerisin kogu ümbritseva enda suhtes. Olukord muutus veel raskemaks siis kui mu „armsaim“ blokeeris kogu suhtluse minuga. Nagu öeldakse viimane piisk karikasse.
Minul kes ma olen super avatud inimene, olid sellised suhtlemisraskused. Uskumatu, aga nii see oli.
Aga õnneks see masendus oli tingitud keskkonnast, kuna paar päeva puhkust Kabulis – Kertu oli tagasi. Sama jutukas, rõõmsameelne, elav, hull nagu ikka.
Õnneks on jäänud veel umbes 1 kuu olla siin „eikellegimaal“ ja siis koju.

minu tuba

olen veel lubanud oma elust ja olust saata pilte. Paraku on mul fotoloominguline kriis ja ma ei ole väga pildistanud.

Loodan see nädal tagasi saada oma loomingulise meeleolu ja ka jäädvustada seda "eikellegimaad", jäänud ju veel umbes 1 kuu siin olla.

selline siis näeb välja minu tuba, mida ma ühe kanadakaga jagan.

nb! leia toast banaan.

kevadiseks jooksuajaks valmis

vanad kossid läksid juba läbi, ausalt teenitud puhkusele saatmiseks valmis. Uued ketsid on juba pisut sisse töödeldus, jooksevad küll.
Kui laskuda nüüd Eesti turul pakutavate spordijalatsite hindadesse siis on ikka üle mõistuse mis hinda küsitakse. Ameerikast tellides maksin ma kaks korda vähem nende ketside eest. Paraku oli ainult pakutud ühte värvi asics ds-trainereid ja pidin leppima roosadega. Ega ma väga õnnetu pole, roosa on ju ilus värv.

turul käidud ja petta saadud

nende kohalikega äri tegemine on üks kole asi küll. Hankisin mõned kivist klaasid omale ja lõppkokkuvõtteks mul ikkagi ei ole neid. Laupäeval lähen turule ja saavad tunda seda kuidas eestlast petta. Ikka igal sammul tõmmatakse perse lohku.
Tahtsin osta türkiisist kaelakee ja käevõru.
kertu: "palju see käevõru maksab?"
kohalik: " 10 dollarit"
kertu: "palju see kaelakee maksab" (tegemist oli samas stiilis kaelakeega aga kive oli poole vähem)
kohalik: " 20 dollarit"
kertu: "nii palju, kus see loogika, siin on ju palju vähem kive"
kohalik: "aga see on kaelakee sellepärast ja see on väga hea hind. ainult täna ja ainult sulle".
kertu: "ok ma võtan 2 käevõru ja ühe kaelakee 20 dollariga."
kohalik: " ei ei see ei ole hea diiil. 30 dollarit on minu viimane pakkumine."
kertu:" ei see ei sobi mulle, ma ei maksa rohkem kui 20 dollarit. kui ei siis ma ei vajagi neid."
kohalik:" ok teeme siis nii, et 25 dollarit. sinu 20 ja minu 30 võtame siis keskmise sellest."
kertu: " ei "
kohalik: "ok 23 dollarit."
kertu: "20 on minu viimane hind."
kohalik:" ok 20 dollarit diiil.
lõpuks kui oma tuppa jõudsin siis oli ikka selline tunne, et mind on petetud.