Hooaja hüppamine

Muidugi oli suur hirm sees. Lennukis olles istusin üsna närviliselt. Närv tuli sisse sellepärast, et peakuplit oli väga halb pakkida ja ei olnud kindel selle korrektses avanemises. Kuna plaanisin esimese hüppe teha üksinda siis olin viimane lennukist väljudes. Piloot oli kursil valet pidi ja kõik visati välja alla tuult. Mina olin viimane ja siis ma leidsingi ennast kuskilt kaugelt. Tuul oli üle keskmise tugev. Harjutuseks oli lihtsalt kukkuda ja avada vari. Kui varju avasin siis olin ikka väga kaugel teistest ja ei liikunud mitte grammigi edasi oma 120 ruutjalase varjuga. Teekond oli pikk ja hakkas mõnusalt soe. Vabalangemise ja kuplilennu ajal oli ikka kole külm.
Aga selle külma vastu oli ka vastumürk: puhas viin. Õhtul sai siis lällata ja jõmiseda ümber lõkke kuni lõpuks uni silma tuli ja sai telki magama keeratud.
Järgmise päeva hommik oli pisut soojem ja tuulevaiksem. Leidsin kuuri nurga taga täiesti päikselise ja tuulevaikse koha. Isegi päikest sai võtta. Lõpuks kui tõus sai täis siis marss ülesse. Plaaniks oli siis 3 way, kontaktis välja ja stabiilseks ja hoida ühel levelil. Kogu plaan õnnestus ilusti ja võib rahule jääda. Kuplilend oli väga lahe. Sai funnida ja isegi vastu tuult lennata. Lihtsalt suurepärane. Sai ennast siis jälle nakatada selle pisikuga.

Vägagi produktiivne nädalavahetus. Sai pakkida mõne ümmarguse varu ja täitsa soe oli keset seda külma.

Männipargi oravad

Liikusin läbi Männi pargi ja silmasin seal 2 oravat askeldamas. Jäin siis vaatama neid ja üllatuseks tulid nad minu juurde. Seega tekkis idee - haarasin toast oma kaamera ja läksin pildistama neid. Loomulikult pähkleid oli ka vaja. Nii ma siis jalutasin ja otsisin oravaid ja kui lõpuks ühe leidsin siis alustasin oma fotosessiooniga. Sirutasin käe välja ja orav tuli pähkleid käe pealt sööma. Samas kartsin ka ikka pisut. Sain päris palju korralikke pilte, hiljem panen oma galeriisse üles need.

Koristus talgud

Eile võtsin laiskuse kokku ja seadsin sammud alla keldrisse. Seal oli väga jube vaatepilt, nii kui ukse avasin siis sealt ka suur hunnik remondistuffi vaatas vastu. Polnud siis midagi kui haarata härjal sarvist. Alustasin sodi vedamist prügikasti poole ja muidugi laadisin ilusti täis. Isegi nii palju oli sodi, et korraliku hunniku sain ka kuhjatud prügikasti kõrvale. Kelder sai päris tühjaks kohe ja palju vaba ruumi uue sodi jaoks.

sünna läbi

nüüd siis võib sünnipäeva ametlikult lõppenuks kuulutada. Suured söömised ja joomised on läbi. Lilli tuli palju ja täitsa lahe oli jälle sõpru näha ja nendega jõmiseda. Ise lootsin muidugi pühapäeval teha ühe väikse sünnipäevahüppe, aga mida polnud oli rahvas. Ilm oli täiesti pandav, lennuk oli ka olemas, isegi lendur oli olemas...mida sa hing veel ihkad - rahvas. Seekord siis jäi see hüppepäev sellele tasandile, et passisime lennuväljal ja müttasime niisama ringi.

Midagi uut

...nüüd siis on minul uus tattoo...nii nummi ja armsakene. Ma arvan, et rohkem sõnu polegi vaja...Tiba kipitab teine aga olen rahul oma valikuga. Nädalakese peab kannatama seda, et ei tohi päiksele oma selganäidata.

5 ilusat liblikat lendavad siis minu paremal pool selga ja värviks on celeste.

Treeningud algasid

Võtsin oma laiskuse kokku ja tormasin trenni. Muidugi selle viimase tõuke andis mulle teadmine, et on vaja minna Saksamaale võistlustele. Kähku poodi ja ostsin siis endale uued trenni püksid...motivatsiooniks. Õhtul siis kiirelt, kiirelt trenni. Minu esimene trenn oli siis üle pika aja Bodypump. Trenn oli nii raske, et kohe halb hakkas sellest mõttest, et 4 kuu jooksul on lihastoonus langenud. Trenn väsitas väga, tegin veel siis Fit trenni ja venituste trenni peale. Kokku sai siis 3 trenni algatuseks. Üllatuseks oli see, et mu lihased on siiani väga haiged. Eile sai siis Bodycombatit peale teha ja lihasvalu ikka alles...seega täna on vaja jälle trenni minna. Küll ma ennast saan vormi tagasi.

Hüppehooarg avatud

Pärast nädalast sanatooriumi sai võtta otse kurss Kuusiku poole. Kohale jõudes, oli seal juba palju, palju langevarjureid, kes ootasid lennukit. Esimene tõus oli juba täis ja rahvas tegi ettevalmistusi taevasse minekuks. Mina ei plaaninud hüpata kuna ilm oli ikka täiesti külm minu jaoks. Ilm oli päikseline, selge taevas aga väga tuuline. Seega istusin siis maas ja katsusin võtta päikest. Päris maalähedal oli ilm täiesti soe. Pärast pikka päeva sai koju tagasi pöörduda.
Pühapäevasel päeval oli siis plaanis minna Nurmsi. Kuna jällegi ei olnud mul plaani hüppama minna siis ma otsustasin olla kasulik olla lennuväljal. Lõpuks viidi siis mind Nurmsisse ja seal ma siis olin, kogu see paik mis jäi minust maha 4 kuud tagasi kogu need inimesed keda polnud terve veerand aastat näinud. Istusime siis kõik seal kaunil kohal ja muljetasime minu seiklustest. Oma aja sisustasin siis lastega tegeledes ja pakkisin ka varju. Selle varju mis oli suhteliselt krõbe ja õhku täis. Sain ta lõpuks kokku. terve päeva jooksul sai teha palju pilte langevarjuritest. Nii veereski päev õhtusse ja sai koju tulla.
Öösel pakkisin oma armsa langevarju varuvarju ära ja seega olen valmis alustama ka oma hooaja. Loomulikult ei saanud ma oma peavarju kokku. Järgmine etapp on siis peavarju kotti saamine.

Aklimatiseerumine läbi

Lõpuks siis kodus tagasi. Minu aklimatiseerumine oli ebaedukas, igatsus Kaia järele on siiski minus alles ja monotorne rahutus on endiselt hinges. Laupäeva hommikul sai siis Pärnust otse Kuusiku lennuväljale reisitud, hüppamine oli põhiteemaks siis, natukesell määral toimus ka klubiruumide koristamine. Ilm oli külm minu jaoks, seega istusin, õigemini lamasklesin hästi vastu maad. Sai Teha siis paar pildikest kogu sellest päevast ja õhtuks koju.

Aklimateseerumine jätkub

Kuna peale rasket ja väsitavat eluolu on vaja aklimatiseeruda siis selle hõlpsustamiseks saadeti mind sanatooriumi. Kohaks siis valisin ma Pärnu "Estonia". Oli muidugi võimalik ka Saaremale põrutada aga kuna ma juba tean ja tunnen iseennast siis otsustasin Pärnu kasuks. Point siis selles, et eelmine aasta viibisin ma ka sanatooriumis ja ei suutnud ma seal püsida rohkem kui 2 päeva ja lasin jalga. Põhjuseks siis see, et tundsin ennast ikka väga tervena teiste haigete seas.
Pärnust on ka lihtne minekut teha kui ma tunnen, et mu tervis on väga heas korras...aga saarest on see natukene raskem. See selleks...
Kui edukas ma olen siis olnu?
Olen püsinud juba siis 2 päeva, kõikides protseduurides on ilusti ja kenasti kohal oldud ja oma meelt käin jalutamisega lahutamas. Pärnu on minule muidugi täiesti tundmatu linna ja nüüd on piisavalt aega seda kohta lähemalt õppima tunda. Shoppingutel olen käinud, kuigi hästi see välja ei tule, lähen poodi ja pea hakkab ringi käima...nii palju asju. otsustamatus on ikka kole suur praegu. Kaial oli paar poodi vähe nänni ja polnud probleemi, et ei suuda otsustada. Pika otsimise ja kaalumise peale leidsin omale kleidi mis on täitsa tore...nu mis tore ikka väga lahe. Aega on mul siin olla kuini pühapäevani. Tuba on pisikene kus mu päevad mööduvad, nu palju suurem kui mul oli Kaial. 2,5x3m ei olnud just väga suur...korter Eestis tundub ikka juba suur, ruumi liiga palju ja koristamisega kulub ka palju aega - ANDKE TAGASI MU KONTEINER

Lihavõtted möödas

Lõpuks siis suured pühas seljataga ja jälle uus nädal algamas. Pühad möödusid vaikselt peamiselt sõprade seltsis. Laupäeval oli muidugi õhtusöök: lõhe ja veini. Veiniks sai siis vanast harjumusest valida vana hea tuttava CHIANTI. Ei pidanud ma seekordki veinis pettuma. Kala maitses ülihea ja vein oli lausa jumalik. Kui kõht täis ja väike paus magustoiduni sai veeta aega kasulikult ja mängitud väikese pliksiga. Muidugi ega see nii lihtne ei olnudki, pimedas toas otsida kaarte taga, mis on sarnased. Aga polnud hullu, saime hakkama. Peale korralikku mängu oli jäätise aeg, hea eesti jäätis...koorejäätis - ida sa hing ikka ihata suudad. pidu lõppes varakult - vist, õigemini ei fikseerinud kellalt aega kui koju jõudsime. Aga uni oli ülihää, vajusin sügavasse unne koheselt, hommikul muidugi süüdistati mind unes sonimises. Ja muidugi see olevat lausa kõrgem tase olnud (a certi livelli) kuna suutsin seda teha inglise keeles. Pole hullu, minu aklimatiseerumine ei ole siiani veel eriti edukas olnud. Protsess siiski jätkub, on veel tiba aega mil peaks olema kõik normis. Eks paistab...

Finally

Ärkasin siis 4 aprilli hommikul selle peale, et lennuk jälle maandus. Algul ei saanud kohe erugi kuhu me olime jõudnud, aga seekord aeti meid lennukist välja. Kohaks oli siis Cyprose saar ja see oli ilus koht. Puud ja põõsad õitsesid, vot see oli kevad. Liiva ja kivi kõrbele vahelduseks oli kohe täitsa hea näha taimi (puud ja põõsad). Jälle siis poolteist tunnikest passimist ja siis koheselt lennukile ja jätkama teekonda. Õnneks üle poolte brittide jäid sinna ja reis oli suhteliselt mugav. Rahvas kolis vabadele kohtadele ja sai ikka pikali visata ja välja sirutada. Mina otsisin oma karumõmmiku üles (hea padi), pleieri ja kuulasin muusikat seni kui uinusin. Muusika repertuaris oli seekord Vasco Rossi - Senza parole. Ilus laul. Silmad tegin ma lahti see moment kui oli 20 maandumiseni Inglismaa pinnale. Lõpuks sai läbi see kohutavalt pikk lend. Lennu pikkus oli 14 tundi.
Inglismaa oli ka õites. Puud ja põõsad olid võrratud. Kevad ikka oli igale poole jõudnud. Aga ega siin nautida ole midagi, ees ootas 2 h autosõitu järgmisele lennuväljale. Lennuväli oli suur ja lai jalutada sai ikka küllaga. Astusime siis Estonian Airi lennuki pardale ja ees ootas oma meeskond, kes oli 4 ja pool kuud tagasi lennul. Lennukis söödeti ja joodeti jälle korralikult. Minul ei olnud kõht tühi ja nautisin ainult "musta leiba". Küll tehakse ikka häid asju siin ilmas. Lend kestis 3 h ja 5 mintsa. Lõpuks kui jõudsime koju, siis tuli tõdeda seda, et ilm on ikka siin väga külm.

järg...

3 aprilli hommik oli ilma poolest "mokkas". Kell 7 hommikul avasin silmad ja lootsin aknast ribide vahelt näha päikest - tuhkagi...järgmine ilma vaatlus toimus kell 9.oo hommikul ja ikka lootusetu. Seega kandsin selle päeva maha ja magasin edasi. Lõpuks siis sai ennast ka jalule ajada ja nägu pähe joonistatud. Kohvrid olid uuesti ümber pakitud ja tekkis palju vaba ruumi aga kottide arvu see ei vähendanud. Liikusin hommikul siis interneti punkti poole et leida mõni vaba koht, aga lootusetu. Interneti punktis on elav järts ja ma ei viitsinud oma aega seal raisata. Kuni lõunani sai kummi niisama venitatud. Hiljem külastasime kogu baasi ja tutvusime vaatamisväärsustega - mida muidugi ei olnud. Kevadet püüdma. Tegelikult kevad on selle kohta juba palju öeldud, see on lausa suvi. Temperatuur +40 päikese käes.
Koht ise asub keset kõrbe ja ega seal midagi erilist tõesti ei ole. Lõunatasime jälle ameeriklaste söögikohas, mis seal ikk - rämpstoit. Hamburgerid, friikad ja coca- cola. Järjekordselt kõht täis ja siis oli plaan nata liigutada ennast, et kogu see raske olek kergemaks muuta. Jalutasime siis ümber staadioni ja külastasime kohalikke poode. Mina leidsin endale kullast sõrmuse, sõrmuse nimi oli: " 7 PÄEVA ÕNNE SÕRMUS". Koosneb 7 erinevast sõrmusest, armas. Peale shoppamist, haarasin oma kaamera, paigaldasin macro objektiivi ja läksin öeldud, ilm oli selleks ajaks väga kuumaks läinud ja õhk oli tolmune. Alustasin siis oma rännakut, ei teagi kaua ära olin, aga pilte sain palju.
Sai külastatud veel ameerika PX poodi, polnud seal mitte kui midagi ja oligi aeg seada ennast uuest lennuväljale. Meie lend pidi väljuma 11 millegagi, aga ega siis ei lähe kõik nii nagu peab. Mitte väga suure üllatusena tuli see, et lendu on oma 3 h edasi lükatud. Tegime siis aega parajaks lennuväljal, palju nalja pakkis üks väike hiireke kes oli siis kohviku lähedal. Proovisin tabada teda oma kaameraga, nu ikka lõpuks sain.
Lennukisse minek oli muidugi väga varvaline, aga lõpuks olime kohal ja lennuk oli puupüsti rahvast täis. Söödeti ja joodeti lennukis meid mingi keemiaga. Lennu kestvus tõotas tulla pikk. Keerasin ennast siis sinna istmele rulli ja katsusin magada. Raske - käed, jalad surid ära. Meie esimene peatus oli Dubais, tankimine tund ja pool - välja ei lastud. Ega siis midagi uuesti magama...

Kodutee

Laupäeva hilisõhtul siis selgus see, et meie lend Kabul – Kandahar toimub varahommikul mitte õhtul. Seega see tähendas seda, et kotid oli vaja pakkida siis öösel või. Kella 2 ajal öösel alistasin mina oma kottide pakkimist ja see ei olnud üldsegi lõbus, nänni oli palju ja ruumi vähe. Nu lõpuks suure hädaga sai pakitus ja kell oli 4 hommikul ja äratus oli juba kell 6 hommikul. Ärkamine oli ikka täitsa raske ja kohe mitte ei tahtnud ennast sirgu ajada...aga pidi. Kui silmad puhtad ja nägu ette joonistatud siis kohtasin koridoris ühte IMP ‘d ja too küsis:”ready to work?” minul pisarad silmast väljas ja vastasin:”ready to fly at home...” Sellepeale muidugi IMP:”so sad, you are Kaia SUN...you can’t leave” kurb aga tõsi oli minu kätte jõudnud aeg mil ma pidin hüvasti jätma selle paigaga. See oli olnud mulle koduks 4 ja pool kuud...see koht oli muutunud väga armsaks ja nii raske, nii raske oli oma kotte tassida välja toast. Samal ajal nägin kuidas kogu Kaia ärkab ja unised näod liiguvad tööpostile. Hommikul sain teada ka veel seda, et lennuk millega lendame kuulub Itaalia õhuväele ja ikka viimase minutini kiusatakse mind nende itaallastega. Peale seda kui pagas oli ära antud, pidime ootama 2 tundi...nu lõpuks oli kuulda lennuki mürinat ja tuli tõdeda seda, et väljalend on kohe, kohe algamas ja ei ole tagasiteed. Ei ole ma ainuke, esimene, ega viimane kes peab üle elama selle lahkumise. See on kuidagi valus, aga vältimatu. Lennukis sai kohad sisse võetud ja muidugi jupikese naljagi tehtud...sisendasin endale, et ma ei nuta, ma olen tugev. Muidugi see aitas kui selle hetkeni mil lennuk oli jõudnud rajale ja kogus tuult tiibadesse, et vallutada taevalaotus...see oli hetk kui pisarad voolasid iseenesest. Ainuke võimalus kiirelt magama jääda ja olla omade mõtetega. Ärkasin siis kui lennuk maandus Kandahari lennuväljal. Ilm oli väga ilus ja soe. Lennuväli ise väike ja lennuliiklust vähe. Peale mõnda minutit hakkas hinges midagi närima ja see oli koduigatsus, igatsus tagasi Kaiale...oma tuppa, kohta kus on mul hea. Muidugi ega üllatused ei lõppenud sellega, selgus, et meie lend väljub 24 tundi hiljem ja me peame istuma Kandaharis kogu selle aja. Ma küll püüdsin asja korraldada sedasi, et ma lähen Kaiale tagasi ja tulen 3 aprilli õhtuks tagasi. Aga minu jõupingutused ei kandnud vilja.

Esmaspäeva hommikul (02.04.07)ärkasin varakult, kuna ma ei saanud päikest raisata. Hindasin olukorda ja käisin netipunktis, aga kuna elav järts siis raske seal püsida. Seega oli kogu hommikupäike minu. Paar tunnikest päikest ei tee ju paha. Nii ma siis seal ennast soojendasin ja mõnulesin. Kaua ei saanud päikest võtta kuna ilm läks ikka väga palavaks ja paras aeg tuppa kolida. Külmapuhur tööle ja ettevalmistused asjade pakkimiseks. Ühesõnaga pakkisin oma kotid kõik ümber, et aru saada kus miskit asub. Nii see päevake siis veereb... Õhtud on siin jahedad. Päevase ja öise temperatuuri vahe on ikka väga suur. Endiselt tahaks Kaiale tagasi. .......jätkub homme!!!