Esimene töö

sai siis käidud ümber ratta kruvikeeraja käes, otsisin mutreid ja polte, et numbrialus kinnitada. Polnudki nii raske see töö. 15 minutit ja number küljes. Ise panin.

Sõit vihmas

Olude sunnil ja omal tahtel siis sai eile ka pikem sõit ette võetud oma "kaunitariga". Varakult tellisin kaubiku ja suund mustamäe ARKi. Esimene toiming - ülevaatus. Lükkasin siis käekõrval tsikki ülevaatusruumi ja protsess võis alata. Esmalt siis pidin ette näitama dokumendid, mille olin saksast kaasa saanud. Onu tuli tegi paar tiiru ümber ratta ja kontrollis numbri ära. Kõik klappis ja esitas mulle küsimuse: "kas ma ikka tean, et rattale antakse värv raami järgi?!'" Loogish ma teadsin seda, et tegelikult minu ilus sinine ratas on hoopis halli värvi ametlikult. Paberid korras ja tuld. Registreerimis protseduurid...sain kohe löögile, maksin riigilõivu 1300.- ära ja ADIOS. Kuuajane kindlustus ka veel mingi 300.- ja olingi valmis minekuks. Numbriks sai siis 72VT. Probleem - kuidas number kinnitada, kui ei ole numbrialust. Keerasin kilekotti ja tõmbasin teibiga ümbert kinni. Paremat mõtet mulle tõesti ei tulnud, kuna vihma ka sadas, siis eesmärk oli kiirelt minekut teha. Suund õismäe poole, esimene tehnoülevaatus mis ette jäi oligi Ehitajate tee ääres. Kahjuks ei olnud seal kedagi kes oleks tegelenud minu "kaunitariga". Ega siis midagi, järgmine koht oli Pikaliiva tehnoülevaatus. Selleni jõudmine oli ikka omaette ooper. Vihma sadas, kiivriklaas läbipaistmatu ( pidin klaasi üleval hoidma) ja liiklust oli ka parasjagu...ja õppesõidu õpetaja puudus. Haabersti ring ületatud ja seega raskem osa sellest päevast läbi. Pikaliiva ARK, keset kaevatud tühermaad. Enne kohale jõudmist oli vaja ületada kraavike ja see oli pori täis - sain hakkama. Parkisin siis tsikki ära ja läksin asja uurima. Tiir majale peale tehtud ja leidsin selle õige ukse ka lõpuks. Mingi noor tüüp oli seal lahkelt valmis mu ratast inspekteerima. Senikaua kui ma stopp joone taga seisin, kogunes sinna 4 vanemat meest. Neile meeldis mu "kaunitar", peale mida küsisid:" et mida väiksem tüdruk, seda suurem motikas peab olema?" Mille peale mina vastasin: "kuidagi tuleb ju kompenseerida seda väikest kasvu." Ja pealegi ILUSAD ASJAD KÄIVAD KOKKU.

Lõpuks siis vaadati ka motikas üle ja kirjutati paberid valmis. Ostsin veel numbrialuse ja viimane teelõik tuli läbida. Koju jõudes parkisin Tsikki ära ja kiirelt tööle.

täiesti minu oma

Minu KAUNITAR, vot selline motokas mulle ikka täitsa meeldib ja olen rahul oma istuga. Suzuki SV650s , läbisõit 9000 km, sünniaeg 2004 aprill (sama kuu tsikk nagu minagi), kw on 53, 645 kuubikut ja V2 mootor. Sellised numbrid siis sellel tibil ja nüüd tuleb sõbraks saada.

oktoobrikuu on maasikaistutus kuu

täpselt nii, 25 oktoober oli ideaalselt ilus ilm, te istutada maasikaid (kuumaasikaid). Lõpuks kui aed oli paika pandud, leidsin ka koha maasikataimede jaoks. Päris ilus rivi tuli ja loodan, et nad ka mammusid suvel kandma hakkavad. Praegu õitsevad küll ilust aga eks paistab, kas nad elavad selle talve üle.

Niit, õmblusmasin ja hunnik riiet

just nii see oli. Peale leitud hunniku varjusid, tuli tõele näkku vaadata ja tegutseda. Step 1. Manual kuidas parandada auku õigesti ja lähemalt sai uuritud ka riggerdamise põhitõdesid. Masina proov lihtsalt mõnel väiksemal proovilapil pisut õmblemist ja pisteid, niiti....kõik justkui sujus. Saigi siis üks pisemat sorti auk ette võetud ja ära parandatud. tulemus oli vägagi hää. Nii siis peale mõningat harjutamist, hakkas suurema varjuralli pihta. 2 päevaga 8 varju. Enamus vigasid olid tipumarle rebendid. Leidsin hea lahenduse kuidas parandada ja tehtud ta saigi. Mõnele kuplile sai pandud tosin lappi ja tuligi "lapitekk". Kahjuks ei saanud kogu romuhunnikut veel likvideeritud. Raskemad tööd on veel ees.