ja sõnu polegi vaja

Oktoobri alguses käisime fotojahil rabas, seekord olime meie jahitavad. Seda tunnikest ootasime pikalt. Suvi möödus kiirelt ja ei olnud mahti minna pildistama ja seega otsustasin, et jäädvustame sügist. Hakkasime ootama värviliste lehtedega ilusat sügisilma. Meie olime valmis aga lehed ei olnud...pidime 3 nädalat edasi lükkama oma plaani. Lõpuks kui see aeg kätte jõudud, oli kõik täpselt nii nagu olin unistanud ja isegi veelgi parem. Alguses ei olnud Freia-Mia väga koostööst huvitatud aga see mure lahenes. 

    Raba oli imeline, valgus ja õhk täpselt õiged. Usaldasin Kristiinat täielikult ja olime lihtsalt hetkes. 

Piltidest peegeldus väga palju minu ja Freia-Mia omavahelist suhet. See kui õrn ja samas tugev side meie vahel on. Kui väga ta mind usaldab ja kõike tänu sellele, et mina olen teda usaldanud. Lisaks usaldusele on ka ta mind väga palju õpetanud ja tunnistan uhkusega, et olen lasknud ennast õpetada. On hetki elus kui "muna võib ka kana õpetada" ja selles pole midagi häbeneda...me kõik oleme tulnud üksteist õpetama. Kõik oleneb sellest kas me tahame sedaomale tunnistada ja ka selle õppetunniga kaasa minna. Kui õppetund tundub olema üle jõu käiv ja otsustame seda mitte omandada, siis tuleb see olukord sinuni varem või hiljem uuesti sinu juurde tagasi. 

   Tagasi siis meie tunnete juurde. Ma olen õnnelik ja suures tänutundes, et Freia-Mia on minu elu päiksekiir. Iga päev kui ärkan ja tütrekesega koos veedan aega - tunnen, et ta on mu tõeline õnn ja rõõm. See, et ma teda üksi kasvatan võib-olla ongi just see põhjus miks me oleme üks tervik ja mõistame teineteist sõnadeta. Pilk millega ta vaatab, kui on teinud pättust - see on omamoodi armas. Pilk kui tal on mure ja proovime seda lahendada. Pilk kui ta on uhke enda üle. Pilk kui on avastanud enda joaiks midagi uut ja tuleb seda minuga jagama. Pilk millega ta vaatab vanaema ja mis jutud neil omavahel on. Pilk millega ta ootab õues mänguplatsil Oskarit, et kahekesi avastada kibuvitsapõõsaid. Pilk millega ta vaatab mind kui juttu tuleb ISSIst - ma ei oskagi aru saada mis selle taga on. Kas kurbus, igatsus, segadus, mõistmatus... Kunagi kui ma näitasin talle pilti kus R istub mootorratta seljas siis Freia-Mia jaoks on kõik mis seondub motakaga on tema joaks ISSI. Isegi ühed talvepapud kus on peal krossimotakas, on tema jaoks ISSI pilt. Tundub, et olen selle teema kohta natukene midagi seletamata jätnud või pisut pealiskaudselt seda teinud. Samas ei oska ma ka nii väikesele midagi enamat rääkida. Eks aeg näitab kuidas asi edeneb.

    

  Freia-Mia on oma olemuselt ja füüsiliselt hästi jõulike tüdruk.  Samas on hingelt väga hell. Kui kuskile väikse koksu saab siis tuleb ikka peale puhuda ja musu teha. 

SEE ON TINGIMUSTETA ARMASTUS!

 

Bidypump in the house

Väike tagasiside siis taasalustatud trennist. Otsustasin uuesti trenni minna, mitte et mul kodus oleks vähe füüsilist pingutust. Vaid oleks aeg tagasi sotsialiseerida eks see tagumik ole ka pisut lamedaks läinud :)
   Nädal tagasi ei leidnud ma enam ühtegi vabandust, et mitte trenni minna. Trennikott kokku ja laps kaenlasse ja seadsin sammud treeningsaali poole. Koha valiku tegin selle järgi kus on tasuta lastehoid trennis käijatele. Minu trenn möödus kergete segadusmomentidega. Koreograafia oli pisut möödas ja minu kangi raskuste valik kukkus kolinal väga kergete raskuste poole. Kaks aastat mitte regulaarset trenni teha annab tunda. Enda füüsilisevormi hinnang oli ikka päris kõrgele hinnatud ja peale seda trenni pidin tõdema vastupidist. Nõrk mis nõrk... Poole harjutuse pealt pidin raskuseid vähemaks võtma.... kohutav. Minu igapäevane füüsiline tegevus on päris intensiivne arvestades seda, et Freia-Mia kaalun 14kg ja pean teda tassima päris palju. Sama päeva õhtuks tundsin kuidas piimhape minu kõigis lihastes oli teinud oma töö. Järgmise päeva hommikuks olin nagu puunukk, liikumine vägagi piiratud.
    Freia- Miale lastehoius väga meeldis. Mängis nukkudega ja rääkis tädile kõik oma sipelga lood ära. Tädi kiitis, et väga tubli tüdruk...
  
Nädal hiljem vedasin ennast jälle trenni kohale ja võtsin raskuste riiulist ainult kerged kettad. Otsustasin treenida targalt ja oma füüsilisevormi parandamisega tegeleda  vähehaaval, liigun edasi tibusammul... aga see ei tee mind valusaks. Uus bodypumbi kava on kuidagi "mage", puudu on mingi "säde" mis annaks energiat. Aga võib-olla on see sellest, et pean keskenduma palju koreograafiale ja ei saa vabalt veel võtta. Kuigi tänane tund tundus parem kui nädal  tagasi. Peale trenni sain aru, et mul mitte ei ole vähe jõudu vaid probleem on selles, et mul pole vastupidavust ega võhma. Õnneks pole veel lihased valusaks jäänud ja tundub, et õppisin oma veast.
   Freia-Mia läks väga hea meelega mängutuppa ja täna oli talle seltsiks veel üks tüdruk (2aastane). Freia- Mia uued trikid.
Tädi küsis Freia-Mialt värvipliiatsite värve ja Freia-Mia näitas õige värvi. Segamini läksid sinine ja roheline aga üldiselt tunneb värve.
Tädil oli käekell käel ja Freia-Mia otsis mänguasjade kastist omale ka kella ja lasi tädil endale käele panna.
Mänguasjad  kus oli vaja kujundid õigetesse aukudesse toppida, olid Freia-Mia jaoks käkitegu.
Puzzled on muidugi lemmikud.
Tädile laulis "Põdra maja" laulu selliselt, et tädi laulis ja Freia-Mia tegi kätegaliigutusi (selle laulu õppis ta maal vanaemaga koos). "Sepapoiste" laul on repertuaaris ja "Karumõmmi unelaul".
Autoga kui sõita siis tunneb algusmeloodia järgi ära laulu ja ümiseb viisijuppi kaasa.
Tänased sõnad:
OKI - Oskar, sõps kellega liivakastis mängimas käime.
OPIK - orav kes iga päev käib rõdul pähkleid söömas.
INNIG - ingel, kelle maalid on magamistoa seinal. EMME INNIG, minu kaitseingel ja MIA INNIG, tema kaitseingel.
MUTTIK - mustikas, Freia-Mia sõi mustikaid ja suu oli must, vaatas peeglisse näitaskeelt ja lausus MUTIK.
Suureks üllatuseks minule oli see kui Freia-Mia tuli istus minu kõrvale ja patsutas käega minu kõhtu ja ütles:"Tita!". Uurisin siis seda tita lugu lähemalt. Sellepeae näitas ta näpuga seina peale kus on minust suur pilt rasedana. Peale mida jooksis magamistuppa ja tõi raamatu "Ema ja Laps". Selles raamatus on palju pilte rasedusest, beebidest jne. Otsis pildi üles kus on rase naine ja kordas "tita". Vot nii targad on lapsed. Ei tea kohe mida öelda - OLEN LIHTSALT UHKE OMATÜTRE ÜLE.

sõnavara

Sõnu tuleb nagu Vändrast saelaudu. Mõned hitid mis täna meelde jäid.
SUSSID - Freia-Mia tuli magamis toast jalas minu suured sissid ja hõikas muudkui SUSSID, SUSSID. Ise ei jaksanud astudagi nendega vaid lohistas jalgu järgi.

 PITI e. PILTI tegema. Kõik on vaja üle pildistada kodus. Kõik mida me meisterdame, viiakse valguse kätte ja sätitakse paika ja hakatakse pildistama. Õnneks on varsti olemas mul väike fotograaf. Loomulikult kui temast pilti tehakse siis on ju vaja kohe see pilt üle vaadata.

TOTTE e. LOTTE - see tegelane kolis meie ellu juba siis kui Freia-Mia oli 10 kuune kui ta nägi poes Lotte pankoogijahu pakki. Nüüdseks on Lotte tema kaisuks ja parim sõber. Õhtul magama minnakse koos Lottega ja loomulikult võetakse kleit seljast ära aga papud ei tule jalast. Vahest on ikka selline probleem nende papudega, et lõika või jalad otsast ära. Vanaema tõi Lotte T-särgi ja seda ei olda nõus seljast ära võtma. Päevas vähemalt 5 korda tuleb minu juurde näitab näpuga oma särgi peale ja korrutab NANNI, NANNI.
NANNI - see on vanaema (minu ema). Nanni on ka väga suur lemmik. Kõike mida on võimalik Nanniga seostada, tuleb alati jutuks. Näiteks: Kui köögis kokkame siis seisab kapi ääres tabureti peal ja koputab aknale ning hüüab: "NANNI, NANNI TA-TA-TAA, NANNI ATU). Nanni ATU on järgmine "püha loom" mis on väga tähtis asi. Kui muudmoodi me ei saa kokkuleppele siis õtlen, et lähme vaatame mis Nanni atu õues teeb. Siison minek kuhu iganes.
MIJA - maja. Klotsidega maja ladumine on ka igapäevane tegevus.
NANKIS - vanker. Uueks mänguasjaks on nukuvanker. Suhteliselt väike vanker, kuhu mahub nuku istuma. Pole muidugi probleem Freia-Mial ennast sinna ära mahutada. Väga hästi ei mahu aga siiski on ta võtnud omale pähe, et ka tema on väike ja peab seal istuma. Eks näi kaua see vanker vastu peab.
PATS - juuksed on juba nii pikad, et saab teha kaks patsi pähe. Mitu korda päevas tuleb minu juurde patsikummidega ja palub PATSI,PATSI.

NUMMA e. MUNA. hommikul keetsin putru, võtsin kapist või ja Freia-Mia nõudis NUMMA ning näitas näpuga külmkapi suunas. Ei saanud mina aru mida ta tahab, tõstsin siis ta külmkapi juurde, et las näitab mida vaja. Näitas muna peale. Koos lõime muna katki vastu tassi serva ja tegime pooleks. Praadisin ära ja kaubaks läks ainult munavalge. Kastanimunad on ka NUMMA.

   Need on mõningad näited mis meelde jäid aga eks tuleb neid ikka igal sammul.
Kõik langevarjurid on EMME ja paraku kõik mootorratturid (tänaval) on ISSI. Mis teha lapsesuu ei valeta. Kõik jänesed on NAPSid. Kuna koduse jänese nimi on NUPS.

õunahullus

Selleks aastaks siis kõik õunad purkidesse surutud. Õnnelik lõpp minu õunamahlateol. Algul vedas kõik viltu ja ei edenenud kuidagi see projekt.
Idee üldse tuli sellest, et ühel tuttaval oli palju õunu see aasta ja oli sama suur mure kui palju oi õunu :) Mõeldud pisut ja maad uurutud ja murele lahendus leitud. Saagu nendest õuntest MAHL, SIIDER või VEIN... kõikude nende imeliste vedelike valmistamiseks oli vaja nõuka aegset suurt õunariivi ja mahla pressi. Kõik tuttavad ja mitte tuttavad sai aetud tagajalgadele - vaja oli leida vajaminev tehnika. Lõpuks tagaotsitavad oli leitud ja kõik kokku lepitud. Laupäeva lõunal 13:00 läheb tegudeks. Freia-Mia sellise arvestusega üles aetud, et läheb kella ühest magama. Enne kui teele asusime helistasin, et teavitada meie tulekust... peale viiendat kõnet tunnijooksul ei vastanud valitud number minu püüdlustele ja vaikselt hakkas lootus kaduma. Päris nõme olukord: auto purke täis tassitud ja muidugi veel see suur mahlapress koos sinna kuuluva kolaga. Kahju oli raisku lasta seda juhust ja teotahet.
Hakkasin tegutsema: Freia-Mia magama (oli teine juba päris väsinud ja jauras korralikult), samal ajal hakkasin saatma sõnumeid tuttavatele kellel võiks olla õunu, et ärida omale 3 kartulikotti. Kõik vähegi võimalikud variandid kukkusid ükshaaval ära ja mõni vastus tuli liiga kaua. Siis saatsin kogematta veel ühe sõnumi inimesele kellel minu teada kindlasti ei olnud mitte õuna haisugi kodus ega lähiümbruses... ja siis... tuli vastus minu murele.
"Mul on autos juba nädal aega vedelenud 3 kotti õunu ja tunni aja pärast lähevad need metsaalla sigadele". Tuli kiirelt tegutseda, et leida koht kus oma masinapark käima tõmmata. Tuli lahenduski sealt poolt: "Me liigume Jägalasse vanemate juurde, seal on võimalik kõik mured lahendada."
Mõeldud ja otsustatud. Kuna Freia-Mia magas sügavalt siis otsustasime, et ootan nii kaua kui ta ärkab ja siis laps autosse ja põhjagaas Jägala poole. Seekord otsustas tibukene magada kaua. Kell oli juba kuus kui otsustasin, et võtan ta üles ja hakkame liikuma. Nii tegingi ja kella 19:00 olin objektil ja esimesed õunad liikusid purustisse.  Töö käigus selgus, et oli hoopis 4 kotti õunu. Õunte mahlasus oli super, ühest ämbri täiest purustatud õuntest pressisime välja sama koguse mahla. Esimene lonks esimesest pressist sai kohe ära mekitud ja see oli suurepärane maitse. Kella 21:00 olid kõik õunad saanud vedelikuks ja 22:00 kõik purkides. Vot see oli tase, töö kiire ja korralik. Väga suureks abiks oli see, et Freia_Mia mängis poistega algul õues ja siis pärast toas. Tal oli väga põnev kuna autodega ikka iga päev mängida ei saanud ja mängukaaslasteks olid pisut vanemad poisid kes väga hästi hoolitsesid selle väikse tirtsukese eest.
    Kuna kogu protsess sujus nii loomulikku rada ja tööjaotus oli ka paigas siis otsustasime, et ühe mahlatalgu peaks veel tegema. Möödus nädalakene ja 8 kartulikotti õunu oli jälle olemas. Masinapark kohal ja mahlategu algas uuesti. Pisut probleeme tekkis purkidega kuna õunu oli topeltkogus.
    Tööjaotus paigas, 50 liitrine pada tulel ja aega kulus 7h kogu ürituse peale. 2 potitäit mahla + mõned liitrid toormahla jälle tehtud. Selleks aasta rohkem ei taha teha õunamahla kui siis pisut arooniamahla ja pihlakamahla. Aga eks paistab kuidas kujuneb.