Minu tütar

Täna ronis Freia-Mia mulle sülle ja kaasas olid tema õueriided ja hakkas neid mulle selga panema (kui aus olla siis pähe). Uskumatu kuidas ta kasvab ja kui asjalikuks ta on sirgunud. Sellistel puhkudel tulevad rõõmupisarad silma.

taaskasutus

Kursusekaaslaselt saadud laste söögitool sai uue elu. 4 ööd tublit tööd ja kannatlikkust viis sihile.
Tuli eemaldada metall hing alumise ja ülemise osa vahelt kuna oli roostes ja katki. Seal oli muidugi vaja toorest jõudu. ülejäänud läks libedalt. Vana hea sõber liivapaber kätte ja kätele valu. Värviks plaanisin algul valge ja peale dekopaaz tehnikas võõrasema õied aga värvipoes muutus värvieelistus ja tuli hoopis selline värv. Vesilahuseline värv ja 2 korda õle värvitud. Istumisaluse õmblesin lapitehnikas, pehmendus sisse ja sats äärde. Istumisaluse õmblemine võttis küll oodatust kauem aega. Seega lõplik versioon valmis ikkagi töökäigus.

koolitarkus

Seekord siis õpetas õpetaja kuidas teha hargipitsi. Freia-Mia sai selgeks ja kui mul kodus on abi vaja siis tean kellelt küsida.

teletornipäev

ilm oli küll pilves aga polnud hullu.

tunne mis paitas mu hinge

Täna hommikul äratas Freia-Mia mind üles ja puges kaissu nagu alati. Vaatasin oma nutikast mis interneti maailmas toimud ja sattusin selle ilusa loo peale ja ei suutnud mina oma emotsioone tagasi hoida. Eriti ülimaks muutis see, et Freia-Mia oli kaisus ja "Mopsutas" samal ajal ning silitas mu põske. Nii me siis olime minul pisarad väljas, Freia-Mia vaatas ka silma pilgutamata videot.
   Sellised emotsioonid tekkisid nagu siis kui rase olin kui iga vähegi kurb olukord oli, kiskus mul silmad mäejaks. Seekord ei tulnud pisarad kurbusest, pigem olid need rõõmupisarad. Süda rõõmustas sellise ilusa loo peale ja kui tunned oma last enda kaisus, nõed teda kasvamas ja iga päevaga aina asjalikumaks muutumas. See on hea tunne kui keegi hüüab:"Emmme" mis iganes mure tal parajasti ka ei oleks - jätad pooleli kõik tegevused ja ruttad kutse peale.
   Vahest on vaja haigele kohale peale puhuda, vahest tahab ta näidata midagi uut, vahest on ta õnnelik mõne avastuse peale ja vahest on vaja päästa väikesed sõrmekesed sahtli vahelt välja (väike kolaja). Tore on rõõmustada temaga koos kui uusi

http://damn.com/p/this-video-my-beautiful-woman-will-touch-your-heart-like-never-before-must-watch/

kas tõesti....

....jõudsin ära oodata selle momendi millal võetakse rauad suust ära. Alates eilsest olen breketite vaba. Kohati küll harjumatu tunne - aga see on hea tunne. 2 aastat on möödunud kiirelt. Nüüd veel vaja oodata pisut, et viimane lihv anda, aga selleks pean ootama seni kuni rinnaga toitmine läbi saab. Väga hea teeninduse ja hoolitsevatele arstidele kiidusõnad Kliinik 32le.

Lotte....

Ei saanud ka meie kodus Lottest üle ega ümber. See tegelane tuntakse kaugelt ära. Hommikul algab päev multikatega...nii kui silmad lahti tehakse, otsib Freia Mia üles minu telefoni ja nõuab multikaid. 11. kuu sünnipäevaks sai Lotte raamatu ja seda loetakse iga päev. Otsitakse Lotte piltidelt üles ja pean ette lugema esimesed kaks lehekülge, mulle on küll juba pähe kulunud see algus. Kui on vaja, et laps istuks potil, siis Lotte multikad on selleks ideaalsed. Autoga sõites, peab käes olema Lotte taldrikud (papist) ja kui uni tuleb siis lahti ei lasta. Poes käies tuleb Lotte teemalistest asjadest kaarega mööda minna, sest siis läheb seal kauem, Lottega tuleb juttu rääkida. Silmanägemisega on Freial kõik väga hästi... näeb ka seal Lottet kus ise tähelegi ei pane. Möödusime riiulivahest kus asuvad pannkoogijahud  ja järsku näitab Freia näpuga pannkoogijahu suunas kus on Lotte pilt peal ja rõõmustab ning upitab jahu suunas. Nu ja juhuslikult kingiti Tallinna Rahvaülikoolis Freiale oma Lotte.

kasvamine

Freia -Miale kingiti nukuvoodi mis mahutab ka lisaks nukkudele ka Freia - Mia. Esimesel päeval pani kõik oma nukud sinna magama aga täna avastas, et seal on ruumi veelgi. Aitähh! Marisele, et sellise suurepärase nukuvoodi Freiale kinkis. Hittmänguasjad on praegu kodus see samane nukuvoodi ja klaver. Klaver on laenuks saadud ühelt Freia-Mia sõbralt, selline nõuka aegne pill. Muusikatunnid on iga päev ja tundub, et karu kõrvale astunud pole. Tundmatus keeles laulu ja pisut tantsu mahub ka meie päevaplaani.
   Täna ujumas sain kinnitust sellele, et meie järjepidevus on viinud sihile. Freia-Mia hüppab basseini äärelt ise vette ja sukeldub. Kummirõngastega harjutuste tegemine on saanud uue tähenduse. Freia-Mia võtab rõnga kätte ja hakkab imiteerima autoga sõitu. Ja kui mina veel küsin:"Kuidas Freia autoga sõidab?" siis keerab rooli veel hoogsamini ja teeb mürinat juurde. Teine harjutus kus peab kätega basseini ääres patsutama ja edasi roomama, on leidnud kindlama lahenduse... basseini ääretorust kinni hoides on kindlam ja saab jalgadega turnida ka. Täna lasin Freiast lahti ja ta sai iseseisvalt hakkama. Kolmas harjutus: Väikeste pallide tõstmine veest kasti, mis on basseini ääres. Alguses ei tahtnud Freia neid palle kuidagi käest ära anda ja see harjutus tundus igav olema. Nüüd võtab lausa 2 palli korraga ja paneb kasti, vahest muidugi võtab kastist uuesti välja palli ja annab treenerile. Neljas harjutus: rullmatist üle ronimine. See  pole enam mingi probleem, hommikuti harjutab ta üle minu ronimist kui mina veel pikutada tahaksin ja Freia mitte.
Lisaks siis treeneri poolt mõeldud harjutustele otsustas Freia-Mia, et lõuatõste harjutus ja basseinist välja ronimine on ka vajalikud. Basseinist väljumise käsipuu küljes rippuda on käkitegu ja seal lõuga tõmmata. Mina lasin temast lahti ja kenasti rippus, nagu väike ahvikene. Iseseisva ujumiseni on veel pisut aega aga küll ta tuleb.

väike "Picasso"

Lõpuks hakkab ka tulemust tulema sellest, et Freia-Mia sai koolipinki pandud kolme nädalaselt. See kunsti anne peab olema koolist õpitud kust siis mujalt. Pliiatsi värvid on valitud selle järgi mis mul parajasti koolitöö jaoks olid valitud. Nii me siis jagasime neid kolme värvi. Minu ülesandeks oli kujundada tuniisitehnikas heegeldatud randmesoojendajad.

õnneks on mul tütar....

kui oleks poeg siis jääksin hätta oma oskustega. Puust klotsidest garaazi ehitamine ei ole mul vist teema mida valdaksin. Aga tänu taevale oskan ma õmmelda, kududa, heegeldada jne...
Eile siis sain aru, et Freia-Mia on asjalik beebi ja pean ta nukkudele õmblema voodipesu. Nukud on vaja ju magama panna. Otsisin välja kapist jupikese kangast, pitsi ja lambavilla. Õmblusmasin tekitas muidugi Freia- Miale väga suurt huvi ja ega vist pole enam kaugel aeg kui võin oma masinapargi talle pärandada. Kui laps on käinud minuga koos koolis alates kolmandast nädalast, siis pole ka ime. Kulus üks tunnike ja olidki olemas madrats, tekk, lina ja 2 patja. Puudu on muidugi veel voodi, praegu peavad nukud leppima karbikaanega või lihtsalt põrandal magama.

"tule saarele sa, tule saarele sa, tule saarele külla...." - seekord siis Muhus

see ei olnud juhuslik saare külastus ega eksimine teelt. Kuna koolinädal võimaldas ja ema oli mul lapsehoidjaks siis kasutasin juhust lõputööga algust tegemisega. Külastasin Muhu Muuseumi ja vaatasin üle need nunnud titemütsid. Valged kindad kätte ja kohe märkmeid ja pilte tegema. Kui algul tundus, et on lihtne ülesanne, siis praegu on olukord selline...OLen UMMIKUS. Mütsid on tehtud õhukesest villasest kangast ja nu materjali otsimisega jään küll vist jänni. Olen uurinud ja otsinud, kus on müügil peenvillast "muhu roosat ja oranzi" kangast. Äärmisel juhul sobib ka valge, et seda ise värvida. Järgmisest nädalast hakkan läbi kammima "kaltsukaid", et äkki on sealt lootus saada midagi. Ühesõnaga eesmärk ei ole teha täpselt samasugust mütsikest aga võiks olla ligilähedane sellele vanale. Kuigi elame me "kõikide võimaluste ajal", siis kohati tundub, et 100 aastat tagasi oli materjali valik parem. Võib-olla ma praegu lihtsalt forsseerin üle ja kui shokkist toibun, siis ehk lähen loomingulisemaks ja leian asendusi nendele olukordadele.
   Järgmine samm: üles kirjutada nimekiri vajaminevatest asjadest. Teha piltidega kataloog, kus on kirjas detaili kirjeldus ja pilt.
   Kui materjalid kokku kogutud, siis on vaja hakata tegelema idee realiseerimisega. Samal ajal ka alustada kirjaliku tööga.
   Juhul  kui püsin mütsikestega graafikus, siis on sahtlis olemas üks jupike kangast, millest Freia-Mia saab ka ilusa muhukate rahvariide seeliku. Selleks on vaja jällegi peenvillast kangast (punast) või äärmisel juhul paksemat siidi.

Muhu saare eriti heaks boonuseks oli see, et sain kokku tädi Maiega. Maie Schmuuli on üks fenomenaalne isiksus. Hoolimata oma vanusest (u. 80a), suudab ta teha sellist peenikest käsitööd, et vaata ja imesta. Õhtuti istub ja nokitseb teha Muhu rahvariietes nukkusid. Särgi tikand ja pitsid on käsitsi tehtud. Öömajale jäime tädi Maie kodumajutusse, et mitte raisata kallist aega sõitmiste peale. Seega oli võimalus otse meistrilt küsida tekkinud küsimusi Freia-Mia rahvariiete kohta.

Ilm oli karge ja külm, aga sooja andis soe Muhu leib. mida otse pagarilt osta sai.

Eks ma katsun oma mütside kulgu ikka kirja panna ja pildistada ... ja OOTAN VIHJEID materjalide kohta kui on kellelgi mõni hea koht kus peenvillast valget kangast oleks.