kool - värvihullus

Huvitav värvimaailm on mind lummanud. Sain kätt proovida koolis taimedega värvimisega ja olin täiesti kindel, et mina sellega tegelema ei hakka kuna pole seda püsivust ja see on üks solgutamine. Aga siiski sinna "lõksu" ma langesin. Alguses tundusid taimedega värvitud lõngad minu jaoks hallid ja igavad aga praeguseks on mu meel muutunud ja seda tänu silmaringi suurenemisele selles valdkonnas. Sattus kätte Helle Väärsi raamat "Seenemaagia"  kus on pilt mis hämmastavaid toone seentega värvides saab.

 Koolis värvisime ilusa pruuni Värv-hernesseenega ja iga uus keetmine ja peitsimine andis uue tooni. Huvitav oli veel Koschenille täidega värvimine. Seda värvivett sai ikka mitu korda tulele panna ja uus lõngaviht sisse. Nii juhtuski, et mina 2 tokki valget lõnga läksid kõik potti ja ootasime huviga, mis tuleb. Olen kindel, et järgmine sügis korjan kõik "tatikad" metsast üles, et nendega värvida lõnga. Eesmärk on saada võimalikult ilusat lillat tooni.
    Nädalavahetusel  panin potti lilla kapsapea ja peitsisin seda maarjajääga. Maarjajää tellisin internetist Hea Maja Poest. Nüüd on siis mul olemas pott, mille sees värvin lõnga, lusikas millega peitse lisada, toikad, kepikesed ja hark millega lõnga tõstan. Plastmass ämbrikesed, mida saan kasutada kogu protsessi juures. Puudu on veel üks väike väliköök ja sinna juurde kuuluv.
   Kapsapoti juurde tagasi tulles siis kogu protsess oli väga lahe tegevus.
 Kapsas kees 1h, kurnasin paksu välja (ei kurnanud vett kraanikausist alla) ja lisasin tulele tagasi. Eelnevalt pesin lõnga leiges vees. Lisasin kapsakeedu vette lahustatud maarjajää ja saabuski pidulik hetk. Lõng vette ja kuumutasin seda 1h. Ühe toki lõnga pesin välja järelpeitsisin seda äädikaga. Teine tokk jäi ööseks kapsaleotisesse seisma. Hommikul loputasin ka selle toki välja ja tulemuseks oli kaks erinevat tooni. kuivades muutsid nad veel tooni ja kui erineva valguse käes vaatan, siis on tunne, et olen "daltoonik" - mitte ei saa aru, kas see on hall või lilla või sinine....
  Igatahes on juba välja mõeldud, mis järgmisena potti panna. Türgis käies ostsin granaatõuna teed ja selle maitse ei ole üldse nii hea kui selle värv on.
   Tekkis veel küsimus, et kuidas värvida segatud toone, näiteks kui ma tahan seda lillat kapsa tooni segada granaatõunaga. Teoorias peaks andma see sellele hallikale sinisele pisut punakat juurde ja kokku võiks tulla punakaslilla. AGA kas peaksin kokku segama need erinevat värvi vedelikud või siis värvin lillaka lõnga punases vedelikus. Nii need küsimused tekivad ja ei taha kohe ette kujutada mis küsimused tekivad siis kui mängu tulevad teised peitsained ja pH tasemed.
   Veel oleks vaja avakado kive, et saada sealt värv kätte. Üldiselt on nii, et viimase nädala olen käinud sellise pilguga ringi ja otsinud kõike mida kannatab potti panna.

 Lilla kapsas: ülemine - maarjajää peits, alumine - maarjajää ja äädika järelpeits

vasakult: Koschenille täid (roosa), endro (tume oranz), endro (virsik), Koschenille täid 2 värvimine (hele roosa), Värv-hernesseenik 3 pesu (helepruun) ja siis tulevad teised seened ja käbid ja kapsad.

minu väike "MAŠA"

Imeline hommik

Freia-Mia aratas mind üles nagu alati - hellitades. Pai ja musi põsele... ja siis puges see väike põngerjas mulle kaissu just selliselt nagu ta pandi mulle 7 ja pool kuud tagasi kõhule. Tudukombe oli juba seljast ära kistud ja sealt ta tuli... Pisikene marakratt ronis mulle kõhu peale, keeras ennast kerra sinna ja hakkas "mopsuma - tissuma". Vaatepilt oli nii armas ja see tunne, see kordus taas. 7 kuud tagasi oli ta muidugi oluliselt kergem ja pisem seal kõhu peal keras. Aga nu jah sellised hetked on küll seda väärt, et neid ikka ja jälle kogeda ja enda südames hoida. Vaadates F-M seal keras uinumas siis tekib küll küsimus - Kuidas see aeg nii kiirelt läheb? Juba nii suureks kasvanud ja juba nii asjalik?
   Lisaks paljudele muudele uutele oskustele on selgeks saanud iseseisvalt istumine. See tundub nii lahe, et laps enam üldse pikali olla ei taha.
   Tumedad titajuuksed on ka muutunud heledateks kiharateks ja raamatutes teab täpselt kus on kutsu AuAu. Rõõm on olla sellise tegelasega kodus ja näha kuidas toimub arenemine kookonist - roomik.... (enne kui F-M põrandale panen, siis käin ise käpukili põranda läbi, et maasolevad alates mm suurused sodid kokku korjata. Kuid siiski on tema silmad teravamad ja ta leiab ikka midagi mida üles korjata)

7 kuud

aeg lendab nii kiiresti, alles oli ta pisikene titt, kes ei suutnud isegi sõrme liigutada ja nüüd juba roomab mööda tuba ringi. Jutustamise on ka selgeks saanud ja eriti asjalik on F-M siis kui autos roolida saab. Kõik nupud ja kangid on vaja läbi katsuda... kiire õppija.

lohutav pai

Kolmapäev oli minu jaoks üks raske päev, see energia millega pidin toime tulema oli raske. Õnneks on mul F-M kes oskas mind lohutada väga oskuslikult. Peale "rasket momenti" tulime koju ja hakkasime mängima. Mängisime palli ja teiste olemasolevate mängudega... F-M pani pea minu sülle ja naeratas ja ajas juttu (millest ma suurt midagi aru ei saanud). Võtsin ta kaissu ja nii me siis jäimegi magama, F-M paitas minu põske ja sõna otseses mõttes pani mind magama. Magasin täitsa sügavalt ja puhkasin välja, äratus oli vaikne, sõna otseses mõttes F-M puhkus mulle õrnalt näkku ja  kui ma piilusin siis naeratas vastu.
  Tänaseks on möödas 2 päeva ja olen saanud tagasi oma tasakaalu ja rahu. Olukord mis ei oleks saanud kunagi laheneda selleselt, et kaks osapoolt oleks olnud rahul. Seekord valisin ma enda õnne ja täna tunnen, et see oli ainus ja õige valik.