vastlad

tegin ise kukleid. Hommikul segasin taigna kokku ja jätsin tunnikeseks kerkima. Tainast sai palju ja kuikleid tuli kokku umbes - täpselt 28. Täidiseks panin õuna-aroonia moosi ja vahukoore-kohupiima massi. Lõpptulemus oli super hea. Hernesuppi ma ei tee, kuna eelmine nädal oli kodus potitäis isetehtud suppi ja seda sõime nädal aega. Kui saaks veel ühe vastlaliu ka lastud siis peaks olema kõik nagu päris.

pildijaht

nädalavahetus....võib rahule jääda

nv sai veedetud värskes õhus. Laupäeval patrullisime Pirita tee ääres umbes 2 h ja pühapäeval avastasin ennast Valgehobusemäe kandist kolamas. Kuigi pühapäev e olnud nii saagirikas, saaki sain aga värin kätes on ikka päris tugev. Aga laupäev sain midagi siiski purki. Ilm oli pisut jahe aga liikudes hakkas täitsa soe. http://http//www.manonet.ee/gallery/birds21-02-09Plaan oli tegelikult hoopis teine - tahtsin saada lumelauakiivrit. Nimelt on mul selline tillukene pea ja otsingud osutusid raskemaks kui arvasin. Lastele mõeldud produktid just kui pigistas ja suurte inimeste oma oli lai. Eks sa leia sellisele peale kaitsekoorikut ümber. Seekord ei olnud isegi värvil tähtsust, olgu või roosa...otsingud peavad jätkuma. Sama jama on ka jopega, mitte kohe ei ole midagi võtte - hele on seekord täiesti välistatud. Pükkarid leidsin muidugi lasteosakonnast jälle aga jopega on pisut raskem.
Sedasi kulus terve nv ja tundub, et peab ka edaspidigi selle pisiprobleemiga tegelema.

julge hundi rind on... haavleid täis

jah nii ma nimetaksin. Nädalavahetus oli pööraselt arenemisrikas. Kuna Tartu maraton oli, siis sai veedetud aega Lõunaosariikides. Pühapäeva hommikul pisut peale 10.00 olin mina juba Kuutsemäel lumelauaga oma jätkusamme tegemas. Mäel oli vähe rahvast ja tõstukite rada ka ok. Mida muidugi õhtul ei saanud mitte öelda. Suur katsumine jälle ees, mäe tippu jõudmine. Sättisin ennast tõstuki juurde ja nii ma läksingi. Esimene ring sai lihtsalt soojenduseks tehtud ja edaspidi läks karmiks kooliks. Hakkasin oma väljamõeldus ukerdamist aretama. Nii ma lõpuks alla spiraalitasin ja uus väljakutse juba olemas. Nimelt pidin ma proovima mäest alla laskumist otse ja pisut lainetada tagumise ja esimese kandi peal. Kiirus läheb ikka siga kiireks ja siis tuleb hirm, kaob raskus esimeselt jalalt ja.....korralik kolar. Paraku on inimene selline loll (vähemalt mina), kes alla ei anna ja proovin uuesti...uuesti...uuesti ja kuni enam ei taha. Ei taha saada haiget. Kukkusin ikka korralikult vasakule kannile, et tunnen siiani. Valu oli selline nagu keegi virutaks vasaraga terve Tartu-Tallinna maantee vastu ÄÄÄÄsi.

metsamatk

lõpuks jõudis ka järg minu kätte ja oli aeg metsa minna jalutama. Ilm ähvardas algul küll kogu plaani kihva keerata aga...minu tund tuli. Viidi kopteriga metsa ja alguspunktiks oli Lintsi baas. Läks pisut aega, et välja raalida oma asukoht ja leida üles see õige teeots. On ju talv ja kõiki radasid ei ole näha. Varustuseks kaasas orienteerumiskaart 1:15000, raadiojaam, algeline GPS ja mobiil.
Jõudsin vaevu linnakust välja ja kui kopter juba peakohal - deam nii lühikeseks jääbki mu matk või!!! aga selgus, et olin keset lagendikku jäänud märkamata. Sellest hetkeks hakkas ralli pihta. Andsin jalgadele valu, et saaks pisut liikuma...nii see kopter siis kammis läbi teid ja sihte, aga mind nad ei märganud. Tingimus: liikumine toimus mööda teed või sihte ja peita ei tohtinud. Lõpuks keerasin teelt sihile ja tegin pisikese fotoshootingu ja kopter ei leidnud mind ikka. Lehvitasin ja möllasin aga asjata. Ega midagi, edasi...lootsin näha loomi metsas ja seda ka nägin. 2 kitse oleks mind jalust maha jooksnud, kahjuks ei jõudnud pildistada. Peatumine 2 sihi ristis ja kopter lendas piki sihti, aga olin jällegi nii tilluke...ei märgatud. Suundusin põhimagistraalile tagasi ja jätkasin teed. Nähes kopterit lagendikku patrullimas, lisasin kiirust, et jõuda nähtavasse kohta. Minu pingutus oli asjata. Seisin keset põldu ja ootasin avastamist. Kopter keeras otsa ringi ja tegi minekut. Kell oli juba selline, et vaja suund võtta lõpppunkti. Kasutasin seekord jälle sihti. See siht osutus tõsiseks katsumuseks. Lumi oli põlvini ja kõva koorikuga. Trampisin aga vapralt edasi ja kui andsin oma koordinaadid staapi, möödus veel 20 minutit ja mind leiti. Sellega ka lõppes kogu üritus, kuna kell oli juba nii kaugel, et pidin minema otse platsile.
Kaardil on märgitud minu rada ja kohtumisplatsid kopteriga.

õppisin kukkuma

lõpuks ka pisut aega ja oma kiri ära postitada.
Nimelt sai nädal tagasi tuldud suusareisilt. Pikk nädalavahetus Tahkos ja see oli päris cool.
Teele asusume kolmapäeva õhtul, esimene etapp läbiti laevaga (Tallinn - Helsingi). Pärast seda suund Tahko poole. Sinna sõiduks kulus umbes 5h ja kella 3 paiku sai tubadesse kolitud ja magama mindud. Hommikune äratus kell 9, pudruring ja mäele minek. Ilm oli pisut pilvine aga see ei olnud takistuseks mäel olles. Esimene takistus oli mäe all kui oli vaja ülesse saada. Sõidukiteks olid need kohutavad asjad, mida pidi jalgevahele panema ja siis vedas tippu. Esimene katsel läksime paaris ja peale 10m see ebaõnnestus. Mõlemad selili maas ja kogu katse läks metsa. Kõndisime alla tagasi ja proovisin üksinda. Tõstukiteenindaja aitas mind teele. Paigutas selle tõstuki jalgevahele ja lõkkas hoo sisse. Nii ma hoidsin kramplikult sellest torust kinni ja üleval tundsin ennast päris väsinuna. Ega midagi, oli aeg alla minema hakata. Tundub, et see on nagu jalgrattasõit - ei unune...aga ega ka mingit progressi ei ole toimunud. Esimese päeva tuletasin meelde vanu asju ja harjusin selle sundasendiga, ülesmineku tõstuki ja kiirustega. Õhtuks olin ikka päris omadega läbi. Onni minnes tuli selline rammestus peale, et pikutasin kohe natikene.
Nagu ikka äratus hommikul 9.00 ja kõht täis. Ilm oli mäel super ilus. päike paistis ja temperatuur oli...külm. -17 kraadi. Rahvast oli ka märksa rohkem kui esimesel päeval. Tõstukiga reisimine läks juba päris lihtsalt. Enam ei pidanud kramplikult kinni hoidma ja pingutama. Kuigi esimesest päevast oli parem puus ja käsi haige. Enam ei jaksanud pingutada ja seal kus lõppeb jõud, algab mõistus....kahjuks küll.
Step 2: vaja õppida uusi asju. Nimelt pidin selgeks saama sõitmise selg ees. Siiani langesin nagu leheke alla, nägu ees ja sakitasin ennast pikki nõlva allapoole (kord parem jalg ees ja kord vasak). Keerata ei osanud...Otsisin vähe laugema nõlva ja alustasin õppimist. Sain ka paar näpunäidet selleks ja alustasin. Kuidagi üle kivide ja kändude aga ukerdasin. Kukkumisi hakkas nüüd alles tulema...ja mida julgemaks sain seda rohkem. Järgmiseks oli eesmärk saada ennast keerama ühelt kandilt teisele. Hästi mul küll ei läinud, rohkem pikali kui püsti. Sain näpunäiteid pisut kaaskamraadidelt ja hakkas juba tulema. Kahjuks oli väsimus see mis hakkas peale tulema ja selleks korraks siis pillid kotti. Ilm oli suurepärane muideks, kuna päike tekitas lumele varjud mäe konarustest. Esimesel päeval muidugi ei olnud mingit eristust reljeefist. Tundis ainult siis kui jalad hakkasid alt kaduma või surus kükikili.
Õhtu väike vein ja tuttu.
Jällegi äratus 9.00 pudru ja minekut. Ilm päikseline kuid pisut soojem kui eelmine kord. Alustasin koheselt uute oskustega. kuna rahvast oli palju rohkem, muutus ka minu ukerdamine vähe keerulisemaks. Aga sain hakkama ja kolarid tulid ka karmimad. Olles esimesel kandil ja kukkuda tagumisele kandile oli ikka päris valus. Ei tahtnud mul edeneda see kuidagi ja lõpuks ometi sain aru, miks...Nimelt ma pidurdasin hoo kinni ja siis üritasin kanti vahetades keerata. Selg ees liikudes, keerata tagumisele kandile ei olnud raske aga tagasi keerata...paras pähkel. Mäel sai oldud kuini pimedani ja lõpuks hakkas tulema ka midagi, midagi millele ei oska nime anda. Keerasin 360 kraadi ja ühelt kandilt teisele ja kuidagi fun oli. Kaaskannatajad ei osanud nime anda sellele, tundus et ma ei suuda otsustada kumb jalg on juhtjalg ja teen seda mõlema jalaga sama väärselt. Lõpuks siis sai jälle onni mindud ja Monopoli mängitud. Üks naljakas mäng, millel lõppu ei olnud. Hommikul äratus oli pisut hiljem ja külastasime Spad, vesi tundus pisut külm ja kaua seal ei saanud olla. Lõunal kola kokku ja Helsingi poole tagasi. Nii oligi reis läbi.