Jälle "lõhkise küna" ees....

...ostsin omale fotoaparaadi ja jäin "sinisilmselt" uskuma, et see on mul üks suurim väljaminek ja olen rahul oma kaameraga. Looda sa, õppida on selle kaamera juures veel palju aga avastasin endalegi üllatuseks seda, et vajan paremat optikat. Tunnen seda, et alles nüüd hakkavad väljaminekud tulema. Aga nagu öeldud, pole fotograafiaga enne kokku puutunud ja täiesti võhik sellel alal. Klõpsan palju pilte teha ja mõni on isegi täiesti õnnestunud. Siin on muidugi mida pildistada.
Seega ma vajan paremat, suuremat ja uhkemat optikat. Kõik mis siin lendab on liiga kõrgel ja kaugel, et neid hetki tabada. Kolasin mitmetel lehekülgedel ringi, et uurida neid optikaid, kurat küll neid on nii palju ja ma ei suuda ega oska sealt mitte midagi otsida ega valida. NU nimelt oleks vaja midagi millega saaks jäädvustada lendavaid elemente, mis asuvad kaugel ja kõrgel ja kindlasti midagi millega saaks tabada seda looduseilu. Olen uurinud neid vidinaid millega saab seda kõike teha, ehk kõik head asjad ühes koos, aga ei usus sellesse. See mis kõlbab kõigeks, tegelikult ei kõlba mitte millekski...
Kui on kedagi kes oskab mind valgustada selle teema kohapealt, siis igasugune abi on teretulnud.
Ise piilusin Sigma tooteid, aga kahjuks ei olnud kellegi käest siin nõu küsida.

Jõulud Kaial

24 detsember alustasin ma oma päeva väikese jooksuga (1h) ja pool tunnikest joogaharjutusi. Egas siis pikka pidu ei olnudki, kella 3´st läksin tööle ja öina vahetus oli garanteeritud. Hommikune vahetus oli isegi jõuludekoratsiooni toonud tuppa. Nimetasime seda "Desert christmas tree"
Kuna ju ikka jõulud, siis peaks ju ka lumi maas olema ja nagu tellimuse peale, tuli ka lumi jõuludeks maha. Täiesti töövaba päev, kuna katsuti lennuvälja korras hoida, aga see ei õnnestunud. Kellaaja poolest oli muidugi sobiv hetk koju helistada ja jõulusoovid laiali jagada.
Eestis muidugi lund ei olnud, see tähendas poriseid jõule.
Kuna ikkagi jõuluõhtu oli, siis lootsime me ka sööklast mingeid üllitisi leida. Leppisime kokku, et kella 7´st läheb eestlaste ja prantslaste punt õhtusöögile. Mina haarasin kaasa raadiojaama ja paterdasime söökla poole. Välisukse juures võttis meid vastu jõuluvana, oli teine küll natuke palju päikest saanud, aga polnud hullu. Sõjaaeg mis siis ikka... Meeldiv üllatus oli see, et pakuti kõikvõimalikke kalatooteid. Isegi laudadele olid jõululinad peale pandud, piparkoogid (saksa päritolu) ja küünlad. Tekkis kohe selline jõulutunne. Istusime lauda ja alustasime söömisega. Õhtul sa külastada Itaalia jõulupidu ja niisama väljas konnatud. Kuna selleks ajaks oli juba lund oma 20 cm ja kogu baas oli väga ilus. Võib siiski öelda, et olid ilusad valged jõulud. Puudu oli ainult minu väga kallid ja lähedased inimesed. Aga eks siis järgmine aasta korvab selle puudujäägi.
Erilisteks hõrgutisteks veini kõrvale sai närida Kaviaari ja hanemaksa pasteeti. Mis sa hing veel ihata oskad. Kuna mina olin tööülesannetes öösel, siis unega oli nii nagu alati. Väga hilja öösel magama ja vara hommikul ülesse jälle. Raadiojaam oli maksimum hääletugevusele keeratud, igaks juhuks, kui mingi hull lendur tuleb maanduma. Just nimelt hull, kuna lumesadu ei olnud lakanud. Väga rahulik öö, raadio oli vait, kuna ei olnud mõtet rada puhastada. Sahk jõudis ühest raja otsast teiseni, oli juba tagant täis sadanud. Hommikul kella 7´st tööle minna oli täitsa paras. Lund sadas ikka veel. Puhastasin autosi lumest ja seda oli ikka päris palju. Lume kõrgus lähenes juba 30 cm. Kogu lennuvälja koristatakse hoolega, aga see on täiesti asjatu tegevus. Ja muidugi saime täna teada ka seda, et meie jõulupakid on juba jõudnud päris lähedale meile. Lootust on saada ikka 26 hiljemalt kätte.

Mida arvavad kohalikud jõuludest...

Kuna tegemist on moslemitega ja vägagi suurte usuliste traditsioonidega inimestega, siis selge on see, et jõulud ei ole nende püha. Aga siiski...eile 24 detsembril läksin pesumajja riiete järele, olin ma meeldivalt üllatunud. Pesumajas töötavad kohalikud. Tormasin siis uksest sisse, teretasime nagu alati ja ütlesin oma koti numbri. Peale mida ulatati mulle mu pesukott ja meeldivad soojad sõnad. "Happy Christmas", seda ütles mulle Afganistani päritoluga noormees. Minule oli see suureks üllatuseks. Mõtlesin ise koheselt, et äkki ta ei ole kohalik ja on mingi sisserändaja, aga ei. Täiesti kohalik...peale mida ma kohe uudishimust küsisin, et kas nad ka tähistavad jõule. Sain eitava vastuse, kuid siiski need kohalikud kes töötavad baasides, kus puutuvad igapäev kokku kristlastega, on ka pisut sulandunud ühiskonda. Nad teavad mida tähendavad jõulud, kuidas tähistatakse neid pühi ja kõike sinna juurde kuuluvaid traditsioone. Alates siis kuuse ehtimisest kuni kingitusteni välja. On mõningaid peresid kes tähistavad jõule, väga vaikselt ja tagasihoidlikult. Kui see noormees oli selle jutu ära rääkinud, siis ma küsisin järgmise küsimuse. Mis on Afganistani kõige tähtsam püha mida nad tähistavad? sain täiesti ammendava vastuse.
"Kuna me oleme moslemid, siis on meie pühaks Ramadan, see on selline püha mis tähendab seda, et paastutakse. Paastutakse päikesetõusust loojanguni, keelatud on söömine, joomine, suitsetamine, ravimite tarvitamine ja ka seksuaalelu".
Paastuma ei pea lapsed kes on alla 10 aasta, vanurid, rasedad naised ja haiged. Samal ajal tegelevad nad toidu jagamisega vaestele.
"Ja kui paast saab läbi siis algavad meil suurejoonelised pidustused, võime teha kõike mis oli paastu ajal keelatud".
Peale seda jutuajamis tõusis jällegi minu arvamus sellest riigist ja tema kodanikest.

Turg

Ilm oli jälle suurepärane täna ja otsustasin külastada baasi sisest turgu. Iga laupäev tulevad kohalkiud kauplema oma nänniga. Kuna ma üksi ei tahtnud minna, siis otsisin ma omale kompanjone. Soomlased olid kusagile kadunud, ungarlane oli tööl ja ameerika naaber oli teab kus. Eestlased magasid, nii mul ei jäänudki muud üle kui minna belglastega turule. Nii siis saogi minna turule ja ma ostsin sealt tiigrisilmad. See on üks kivim millest tehakse ehteid. Muretsesin ka salli omale, kuna ööd on siin külmad ja mustad. Nu alguses tahtsid nad saada ühe rätiku eest 6 $ aga nu muidugi ega ma ennast röövida ei lasknud. Pakkusin 2€ ja sall oli minu. Tegin kohalikest pilte, täna oli väga rahulik päev, vähe kauplejaid. Nu ja kohalikele meeldib kui nendest pilte tehakse, eriti õnnelikud olid nad siis kui said koos minuga pildile tulla. Küsisid omale muidugi pilte aga nu mul ei ole võimalus neile neid anda.

Puudus oli ka tüütutest lastest. Võtsin enne turule minekut taskusse komme, et kui tulevad ründama siis annan komme neile, ikkagi on ju jõulud käes. Tänase päeva suhtes olid mul tegelikult suuremad plaanid. Tahtsin külastada eestlaste tuttavat kohalikku kaubitsjat, et teada saada mida mõtleb Afganistani inimene jõuludest ja kuidas nemad tähistavad. Millised on nende traditsioonid jne. Kahjuks ei olnud teda täna tööl ja ma ei saanud teada mitte halligi. Homme katsun minna uuesti turule ja natukene vestelda nendega.

Tedretähnid

Suurele lumele ja paksule udule järgnes väga ilus päikesepaisteline ilm. Ilm oli niivõrd soe, et sai päikest juba võtta. Kihutasin lennukitele vastu ja ootamise sisustasin päikesevannidega. Avasin auto ukse ja keerasin oma nina päikesesse. Sedasi terve päeva, tulemuseks olid minu ninal olematuks muutunud tedretähnid. See on nagu reegel, et esimese kevadise päikesega ronivad nad sinna ninapeale. Õhtuks oli nägu ikka korralikult roosaks juba tõmmanud. Tuleb päikesekreemid välja kiskuda igaks juhuks.
Täna sai ka spordis edusamme teha. Viitsisin joosta terve tunni ja enesetunne super hea, nagu alati. Pulsi hoidsin 150 ringis. Ühesõnaga madala pulsi treeningus on prioriteet. Eks näib kuidas see õnnestub. Jõutrenn on natuke halb teha, kuna viimane jõutrenn oli mull nii palju powerit ja ma pingutasin üle. Vigastasin rannet, ei tundnud väsimust ja siis võtsin maksimumi. Alles hiljem kui kangi käest ära panin, sain aru, et midagi on jama. Pole hullu, paar päeva puhkust ja saab vast edasi tegutseda.

Ega tali taeva jää

Siin see lubatud lumi nüüd on. Lumesadu algase eile õhtul (20.12.06), algul oli muidugi kõike muud kui lumi, mis sealt taevast alla sadas. Vaheldumisi vihma ja lörtsi. Umbes peale 8 õhtul võttis lörts uue kuju ja peagi kattus maa valge lumega. Tüüpiline sellele kohale kui tuleb siis ikka oma 20 cm korraga. Brittidel oli lume üle niivõrd hea meel, et korraldasid ühe korraliku lumesõja.
Terve öö ja hommikuni välja muudkui sadas. Öösel kui lõpetasime pidutsemise, oli vaatepilt väga ilus. Kogu maa oli kaetud valge lumega. Ühtegi jälge ei olnud, kuna kogu Kaia magas sügavat und. (kell 2 öösel local aja järgi) Jalutasin asenduskoduni ja kuulasin seda vaikust mis oli saabunud. Õhk oli tänu lumele ka palju värskem, polnud seda tolmu õhus. Korraga saabus selline jõulumeeleolu, et tahaks koju korraks käima ja närida verivorsti ja hapukapsast. Ilusad unistused, aga pole hullu,küll hakkama saab.
Hommikul tööle tulles oli kadunud see kaunis vaikus. Rahvas sagis ringi ja valge maa oli peale mitmetunnist kasutamist muutunud poriseks ja väga märjaks. Lennuväli oli siiski ikka veel lumme kattunud, aga töö käis hommiku kella 4´st saati selle suunas, et eemaldada lummi. Kella lõunaks oli kogu vajaminev lennuvälja osa vabastatud lumest ja sukeldusime jälle igapäeva rutiini. Siiski mäed on ilusti kaetud lumega ja isegi päike piilub kuskilt pilvede tagant välja. Seega on see märk, sellest et seda lund enam kauaks ei ole, jääb ainult meeletul kogusel vett ja väga palju pori.

Unustan endiselt

Pole midagi imestada. Iga päev on selline virr-varr minu ümber, et lihtsalt juhtub vahest. Viimane unustamine oli see, et jätsin oma sampooni, seebi jne lihtsalt pesemisruumi. Mis nagu kõige masendavam oli, avastasin seda alles järgmine päev. Tegelesin rutiinsete asjadega, läksin kapist pesemisasju võtma, aga vastu vaatas tühjus. Sain aru, et olin unustanud need asjad sinn kuhu unustasin ma ka oma eelmised pesemisasjad. Ootasin siis järgmise päevani, kui kohalikud tulid koristama ruume. Võtsin julguse kokku, et küsida nende käest oma asju. Hirm oli sellepärast, et äkki nad ei mõista inglise keelt. Nende inglise keele oskus oli suurepärane ja ma sain ka oma asjad kätte. Millepeale kohalik ütles: Iga päev leiab ta naiste pesemisruumist unustatud sampoone ja seepe...Nu ja muidugi väga hea näide miks tuleks kohalikega hästi läbi saada.
Imestan, et ma ei ole oma elu jooksul ennast kuhugile unustanud...sorry ükskord siiski unustasin. Kunagi ammu kui sai Kihnus klubiga käia, oleks praamipealt maha ennast unustanud. Õnneks tuletati meelde mulle, et kas ma ei peaks kuskil mujal olema. Õigemini ise tulin selle peale...nu jah see selleks, kes kohapeal olid need teavad seda lugu. Mis siis ikka kuldsed sõnad: IMESTAGEM

Kabul City Tour

Peale tööpäeva avanes külastada Kabuli linna. Nimelt Eesti kontingendi tegelased tulid külla ja sai kasutada meie kuulikindlat masinat. Mina kauplesin endale esiiste koha kuna tahtsin pilte teha. Nii kui väravast väljusime siis hakkasin klõpsima, kiire hoo pealt ja läbi akna on ikka päris raske teha. Mida arvata kohalikest...inimesed nagu inimesed ikka, pisut mustad on teised. Pesemisega vaeva ei nähta, kuigi ega seda vett ka ei ole siin arvatavasti väga palju priisata. Väga paljud kohalikud (mehed) on euroopaliku suuna valinud. Suurem osa eelistavad teksaseid ja nahktagisid oma kohalikule kostüümile. Tänava pildids on meeste osakaal ikka palju suurem kui naiste. Õnnestus siiski tabada mõni naine ka kaamerapilti. Naised on rohkem traditsioonilisemad ja kannavad pikka ürpi seljas ja väljavaatamiseks on väikene ava. Üldiselt tundub rahvas vaene olevat, seda eeldades siis nende elamistingimuste ja kõige ümbritseva põhjal. Otse meie värava taga olev tee, mis suundub linna, on täis kaupmehi. Kaubeldakse kõigega, alates kohalikust käsitööst kuni toiduaineteni välja. Kauplemiskohad on keset suurt tolmu ja hügieeni pärast ka ei ole vaja muretseda, sest seda siin ei ole. Üldiselt ega selle töö tegemisega on ka nii kuidas on, liiga sellega ei tehta omale. Päeva sisustatakse lihtsalt istumisega, seegi tegevus omaette. Kui tulutoov seda las otsustavad nad ise.
Linn on nagu öeldus tolmune, vaene ja mitte midagi ilusat. Majad on vineerist kokku klopsitud või siis mudaonnid (sarnaneb vähemalt mudaonnile). Elu on ühtlaselt hall. Kuna siin ajaloo vältel on ka venelased elanud on ka kohati näha kortermaju. Väga sarnane Mustamäe arhitektuurile.

Kodanikud kes on omale suutnud muretseda korteri on eluga ikka juba “haljal oksal”. Vägagi tavaline on siin tänavatel ööbimine lageda taeva all. Linnas puudub haljastus täielikult, enamus puud on maha võetud ja kütteks müüdud. Puitküte on siin üks kallimaid, alternatiiviks kasutatakse midagi väga haisvat (nagu põletatakse s_ _ _ _ _). Kuigi leidsime linnas ühe niinimetatud pargi, kus tõesti olid puud olemas ja päris suured männitaolised puud. Autodest on 95% Toyotad, enimlevinud värv on kollane. Nendega sõidetakse taksot ja veetakse loomi. Ühesõnaga universaalne vahend igaks eluoluks.
Linnaliini busse isegi kohtas. Väikesed 8 kohalised mikrokad ja sinna topitakse ikka rahvast niipalju sisse kui mahub, kes ei mahu ripub ukselingi küljes. Silma hakkas ka maju mis olid väga suured ja luksuslikud (luksuslikud Kabuli tänavapildis).
Lapsi vedeleb igal pool. Kuna koolidega on nii nagu on siis pole neil muud midagi targemat ka teha.
Liiklus on hullem kui kurat teab kus. Väga oluline osa on autosignaalil. Sõidad ja lärtsutad signaali, siis on võimalik kuhugile jõuda ka. Autod peatuvad keset teed, et inimesi maha ja peale laadida. Kohalikud on iseenesest väga lahked lubavad ennast pildistada ja räägivad hea meelega juttu. Inglise keele oskus on ka neil täiesti rahuldaval tasemel. Pealegi on nad väga lahked, kui turule minna siis pakuvad nad maitsta oma kohalikku leiba. Sarnaneb pisut meie kaubanduses leiduvale Lavasile.
Väga populaarsed on suured veoautod. Kõik võimalikud kohad on täis joonistatud ja kilinaid-kolinaid täis riputatud. Kutsutakse Jungeltrackideks.

Prantsuse langevarjuri märk

"Naerev kuu"

Päris mitu ööd on olnud taevas selge. Kuu ja tähed on näha olnud. Selle riigi üks eripäradest on see, et Kuu on teist pidi. Ta justkui naeraks meile sealt ülevalt. Kuna praegune kuu on peaaegu täiskuu, siis seda naeratus väga palju ei ole näha. Juhul kui kestavad edasi selged ööd siis peaks kuusirp kitsamaks minema ja naeratus selgemaks. Muidugi nende selgete öödega kaasneb ka väga külm ilm. Öösiti on temperatuur ikka korraliku miinuse juures (u-12). Nii kui Päike loojub läheb paugust külmaks. Päevane temperatuur jääb umbes +15 juurde. Lumi on kadunud praeguseks ja majade varjus on täitsa hea päikest juba võtta. Tuuliseid ilmasi ei ole veel kohanud. Kohati poeb juba tõesti kevad põue...Ilmaprognoos on olnnud viimase nädala täiesti hea, aga ega head ei saa ka lõpmatuseni. Alates 14 detsembridt pidi õnn pöörduma ja taevast hakkab sedama väikeseid poisse ja pussnuge. Öhesõnaga saame jälle näha lund.

Kodune tunne

Päev algas väga varakult. Kella 5 paiku sai ennast juba lennuväljale aetud, kuna tähtis lend pidi saabuma Eesti VIP-dega. Lennuk sai pargitud otse märki ja kõik klappis. Raske hommik sai läbi ja oli võimalus "aeg maha võtta". Pärast väikest puuviljaampsu, hakkasin oma tuba koristama. Kuna koristusvahendeid ma ei leidnud, siis tuli kohalikega äri teha. Tulemuseks oli olemas mul hari, millega sain põrandat pühkida ja sõbraliku naeratuse eest sain isegi mopi ka. Onud tegid selle pesuvee korralikult vahuga kokku ja lõhnas hästi. Selleks ongi vaja kohalikega läbi saada ja neid ikka teretada.
Kella 9 paiku hommikul tormasin ma juba trenni tegema. Väga hea oli joosta, kuna pulss hoidis ennast päris normaalselt. Max oli 164 ja vahemaaks oli 6 km. Pärast seda natuke kätekõverdusi, kõhulihaseid ja venitust. Päev veeres kiiresti õhtusse ja oli vaja minna teise baasi Eesti VIP-dega kohtuma. Väravast väljaminek on ikka päris tüütu. Paki ennast kuulivesti ja kiivriga kinni. Väravast välja minnes tabas mind kergeltöeldes shokk....
Linn on hall ja masendav. Lapsed jõlguvad tänaval paljajalu, tänavad on räämas...majad lagunenud, seinad paistavad läbi. Tänava ääres müüakse kõikvõimalikke asju ja rahvas ei hooli üldse tänaval liikuvatest autodest. See sõit oli kogemus, kuna pole olemas liikluseeskirju. Kõik sõidavad nii, kuidas tahavad. Tänaval olid lehmad ja lambad, nad olid ikka väga porised ja lahjad. Isegi nägime inimesi, kes peaks politsei kohustusi linnas täitma. Vuraka peas ja relv käes, kogu muusika. Ei olnud ühtegi korralikku elumaja, mingid savist plätserdatud onnid ainult. See oli kohutav vaatepilt, kuidas peavad INIMESED elama.
Lõpuks jõudsime siis teise baasi, vastuvõtt oli nagu oli...pärast pidulikku osa liikusime sööma. Söök oli maitsev nagu alati. Söögile järgnes suitupaus. Kuna mina ei suitseta, siis leidsin ma omale tegevust. Suitsetamiskoht oli selline roheline aed, kus sai istuda ja kohvi ka juua...aga minu silma hakkas hoopis midagi muud. Nimelt seal puude all olid JÄNESED. Sellised armsad jänkud. Väiksemad kui minu Jussu, kikkis kõrvadega ja musta-valge kirjud. Nad olid väga julged, kui mina sinna kuuse alla ronisin, siis tulid jänkud ja hakkasid mind nuusutama ja lasid pai teha. Nad olid nii nunnud, tahtsin jänksi sülle võtta, aga ei olnud aega enam teda taga ajada. Kiirustasime siis baari sisse ja mida ma seal nägin. Täpselt samasugused baaripukid seal nagu mul kodus. Nu ja siis tulebki selline kodune tunne peale. Homme äkki külastame seda baasi uuesti, aga siis juba päevavalges ja ma saan selle Jänkukesega edasi tegeleda.

Turu külastamine

Hommikune ärastus oli varakult, no nii umbes kella 11 ajal lõunal. Üldse ei saanud aru, et nii kaua oleks maganud. Aga uni oli hea, puhkasin ilusti ennast välja.
Täna külastasime kohalikku turgu. Nuu see oli ikka elamus omaette. Harjutasin kauplemist, üks meie omadest tahtis osta kaelakee mis oli tehtud kivimist, mida kutsuti TIIGRISILMADEKS. Ühe kee hind oli 20 €. See oli liig mis liig. Täis röövimine päise päeva ajal. Lõpuks saime kaks keed 35€. See oli ka tegelikult palju makstud. Järgmiseks astusime putkasse kus olid vaibad ja kohalikud rahvariided. Mulle meeldisid ühed sussid. Sellised armsad muki sussid, kuldset värvi. Saime kaubale kohalikuga, et võtame need sussid 15$ ja siis ma leidsin muidugi veel siidivaiba. Ja täpselt punast värvi ja minu kodusse sobiv. Selle hinnaks saime 35$, igati soodne tehing. Nu ja kingituseks sain ma veel mingi kohaliku käsitöö salli. Seekord kahjuks ei olnud kohalikke kostüüme müügil, aga pidi mingi aeg tulema. Lõpuks jõudsime suurele turule. Vot see oli alles shokk. Nii kui sinna sisse astusid, hakkasid kohalikud lapsed sul varruka otsas rippuma ja pakkusid igasugu nodi. Igal pool oli selline virr-varr. Küll ikka suruti kätt ja meelitati ostma. Stuffi oli ikka igasugu, seinast seina. Turul kehtib ainult üks reegel: kauple kuidas jaksad. Normaalne pidi see olema kui hinnast saad alla poole, isegi siis saavad nad pool kasumit. Enamus kauplejad olid mehed, naisi ei lasta äri ajama. Kohati oli isegi nendest kahju, aga mitte piisavalt et kalli hinna eest osta kola.
Väga kena kivim on siin sinist värvi ja selle nimi on LASURIIT. Seda kaevandatakse Afganistani kirde tipust. (See on nagu panni vars). Sellest on väga palju ilusaid ehteis tehtud. Kohalike käsitöö on väga ilus. Ja see on asi mida tasub siit kokku osta.
Tööd on täna väga vähe olnud. Istusin office´s ja paar lennukit tuli. Parkisin 2 ameerika kopterit, millest üks oli chenook. Piloodid oli täiesti normaalsed, kuulasid sõna korralikult. Tööpäev õigemini öö lõppeb mul homme hommikul kell 7 ja esimene lennuk saabub kohaliku ajajärgi 6.15. seega on aega ööd sisustada.
Kogu kämp on väga tühi ja vaikne. Enamus rahvast on baaris nimega Air Force One, kuna seal on jõulupidu. Muidugi üks paljudest jõulupidudest. Ise ma sinna ei viitsi minna, kuna pean olema tööl ja seal kole lärm. Raadiojaama ei kuule kohe üldsegi. Seega teen aega parajaks raamatu lugemisega.

Canon EOS 400D

Ostsin omale uue fotoaparaadi. Hinnaks oli peaaegu 700 €. Komplekt sisaldas kõike muud kui mälukaarti. Riisinäod väitsid, et seda ei olegi komplektis. Olin siis nõus selle vastusega ja pärast toas lugesin, et siin peaks ikka olema mälukaart ka ja 512 mb. Korjasin siis karbi kokku tagasi ja teenistuskaaslased läksid uuesti seda kaarti taga nõudma. Endal mul ei olnud aega seda teha, kuna ma pidin olema tööl. Lõpptulemuseks oli see, et ma sain uue 1 gigase kaardi. Muidugi olin ma juba kaardi ostnud ja kokku siis nüüd 2 kaarti. Võtsin selle uue kaardi ja läksin müüsin poodi tagasi, pole ju mõtet 2 kaarti hoida omal. Tundus, et oli hea tehing. Kõige nõmedam oli muidugi see, et ei olnud kaasas ühtegi inglisekeelset manuali. Ainult soome, rootsi ja taanikeelsed. Õppinud juba 2 päeva seda aparaati, jooksen ikka naabertoa ameeriklaste juurde küsima üht, teist ja kolmandat. Ega nad ka minust eriti palju targemad ei ole. Edusamme on niipalju juba, et tean kuidas pilti tehakse ja mis parameetrid on aga mida ei tea on see kuis asub zoomi nupp. Isiklikke tutvusi tuleb ikka luua veel päris palju selle aparaadiga

Pöörane päev ja tae-kwan-do

Meie palveid on ikka kuulda võetud, mis sest et “vanalumal” on siin riigis MOSLEM. Päike paistis nii eredalt, et oli vaja isegi päikeseprille. Ega siin siis algas täielik moeshou...Itaallia edevad mehed olid nagu tsirkus. Kellel roosad Armani prillid kellel helesinised. Nu ikka need Itaalased suudavad üllatada. Lennuväli oli avatud ja lennukeid vooris ikka edasi ja tagasi. Kohe esimese lennukiga alustasin oma päeva ja seda positiivselt. Väga ilusti tuli välja ja ise rahul. Eestlased külastasid jälle meid ja sai paar sõna juttugi räägitud.
Ega seda juttu kauaks ei jätkunud, kuna üsna varsti vaja jälle perroonile minna. Mõne minuti pärast tuli rahvast juurde ja ma kiirustasin kohvikusse kuuma shokolaadi ostma. Naljakas hinnapoliitika on siin maal. Suur kakao maksab 1.50€ (0,5l) väike maksab 1€ ja koguselt ei ole seda isegi mitte pool suurest topsist. See selleks, aga ilm ilus ja kohalikud “kaltsupead” ronivad ka urgudest välja. Siin baasis jätkub neid ikka kohe küllaga: koristajad, ehitajad, pesupesijad jne. Nende jaoks on see “easy money”. Tegelikult on nad vägagi sõbralikud, alati teretavad ja naeratavad vastu. Teevad väga hea meelega tööd ja on õnnelikud, et see võimalus on neile antud. Inimesed nagu inimesed ikka, harjumatu vaadata seda, et nad kannavad kleite seljas. Mehed on ka kleidikandjad. Kohalik keel on selline “sola”, et kohe mitte midagi aru ei saa. Muidugi paljud räägivad venekeelt. Üks baarman on täielik kohalik väljanägemise poolest aga venekeel on 5+ selge ja nimeks tal NU Pagadi.
Lõunasöök oli maitsev nagu alati, ainult liha polnud see mida lootsin – lambaliha – öka. Paar puuvilja taskusse ja tagasi tööle. Kella 3 paiku lõppes minu töö, koli kaasa ja tuppa punuma. Väike võitlus laiskusega, dressid selga ja jõusaali. Trenni katsun teha iga 2 päeva tagant. Ega suuri võimalusi ei ole, mõned jooksulauad, sõudeergomeetrid ja siismingid käte,- jalgade koostöömasinad. Täna sõudsin natikene paati ja siis 5 km jooksu ja 45 mintsi jõuharjutusi ülakehale. Tundus et sai päris korralikult tehtud. Jõusaali akna taga oli selline lennukite mürin, et peale trenni läksin appi teistele. Abi kulus ära küll... aitasin ühe c 130 ära tuua ja ikka pime nagu oleks polaaröö. Kõik okas kuni selle momendini kui mingid kauba mahalaadijad koperdasid mulle ette. Laadisid eesoleva lennuki kaupa maha. Väike paanika kuulus asja juurde, aga lõpuks sujus kõik. Kui kutsusin lennukit enda juurde, arvas üks kauba traktor, et ta võin minu ja liikuva lennuki vahelt läbi sõita (mina juhendasin lennukit).
Peale suurt segadusk läksin sööklasse puuvilju noolima. Silma jäi uksel olev kuulutus kus kutsuti kõiki tegelasi trenni. Tenniks seekord tae-kwan-do. Polnud kunagi seda trenni teinud ja otsustasin proovida. Võike võitlus jälle laiskusega ja seal ma olingi. Trennis oli 5 inimest: 4 meest ja mina. Treeneriks mingi prantslane, inglisekeelega ka pisut kehvasti tal, aga sai aru. Alustuseks oli nagu alati soojendus. Päris intensiivne, palju erinevaid lööke jalgade ja kätega...hüppasime ka anti. Kui soojad siis õpetati siduma käte ünber sidemeid ja siis kännud boxikindasse. Sai ikka täiega paarilistega kakelda ja vahelduseks teha erinevaid harjutusi. Minu paariliseks oli keegi prantslane, oh raisk peksis mind ikka päris korralikult. Sain ikka korduvalt vastu tatti ja ega ma ka “papist plika” ole, andsin vast. Super lahe oli. Terve 2h oli keha ikka pinges ja lihased olid tunda. Kaitse pidi tugev olema. Eestis bodycombati tunnis tegime neid lööke kujutleva vastasega ja ei tunnetanud löögi tugevus, aga kui on ikka reaalne vastane siis ikka kogud jõudu ja lajatad. Rääkimata kaitsest kui ei kaitse siis ninnu lössis. Jagati kätte ka jalakaitsmed kui löögid hakkasid toimuma jalgadega. Tundsin ennast ikka siga hästi seal trennis. Lõpetuseks oli jooga. Venisime ja hoidsime poose, et rahuneda. Korraks vaid sai tõesti rahunetud, aga terve õhtu käed värisesid. Kõva trenn ja meeste koormusega on päris raske tempot hoida. Enesetunne pärast seda super hea. Loodan, et see ei jäänud mu viimaseks trenniks ja kaotan ennast korduvalt sinna saali ära. Okas kell jälle öö siin riigis, kolin tuttu ära.

Esimene tööpäev 4 detsember ülevaade

Hommikune ärkamine oli hirmus kiire, kuna magasin sisse. Kell 8 pidin minema office´sse, aga mina ärkasin alles kell 7.45. Ärkasin sellepeale üles, et väga pimedas toas askeldas keegi väga tume kogu...see oli mu toakaaslane. Ta on ikka must nagu öö. Kähku pusti, püksid jalga ja hambaid pesema. Pesemisruum on umbes 75 m kaugusel, vahepeal tuleb õuest läbi minna ja siis trepist üles ronida. Uksest välja astudes oli juba suur valge väljas, aga lund sadas endiselt. Meil on siin juba 3 päevas sellist lund sadanud, mäed on ilusti valged ja meil tööd netu. Lennuväli on iseenesest vägagi looduskaunis kohas. Ümberringi on mäed ja vaade on ilus, juhul kui lund ei saja ja nähtavus on rohkem kui 100m. Selliste kehvade ilmadega ei ole siin ikka mitte halligi teha. Lennuväli pannakse kinni ja mitte ükski lennuk ei liigu. Muidugi leidub üksikuid hulle kes võtavad ette selle riski, et maanduda või startida. Õnneks täna oli paar sellist. Väike pabin käis ikka asja juurde...
Koristasin office´it, see oli kuradima sassis. Tolmu polnud sealt keegi terve ajaloo jooksul võtnud. Teleka taha oleks võinud juba liivalosse ehitada, selline kultuurikiht, et ohohoooo. Enam ei ole. Alustasin siis aknapesuga kui järsku raadio hakkas tööle ja kuulsin: “follow me, follow me this is airops...” minul kohe paanikamaja ja jooksin mööda tuba ringi. Vastasin siis väriseva häälega ja tormasin õue, et leida kedagi vanemat olijat. Nu ikka julgustuseks kaasa. Lõpuks leidsin kedagi, kiirelt autosse ja minekut. Lennuk oli täiesti olemas ja sättisin ennast talle ette nagu eelnevatel päevadel. Sain väga ilusti pargitud ja isegi jäädvustati videosse see sooritus. Aga kahjuks ei olnud kauaks seda rõõmu, kuna ilm keeras jälle hulluks ning lennuväli lakkas töötamast. Sain parkida veel ühe lennuki kes tuli tankimast. Üldiselt on praegu nii, et kes ees see mees praktika harjutustel.
Kuna oli selline koristamise tuhin sees, siis võtsin ette oma toa. Must tegelane juba toimetas usinasti oma asjade kallal. Tema pool toast on veel hullem kui minu. Temal 5 suurt varustuse kotti nurgas ja 2 kastitäit vaipu. Just nimelt vaipu. Ta külastas kohalikku turgu ja ostis tervele suguvõsale siidist käsitööd. Vaibad on iseenesest ilusad, aga osta neid nii palju ja nii vara (ta läheb koju alles mais). Tuba korras, tolm võetud...kell oli juba nii kaugel, et varsti õhtusöögi aeg. Enne seda tuli vahele veel uks töö, vaja meeletult suur lennuk tsiviil peroovilt õigesse kohta lükata. See on kõige nõmedam töö mis olla saab. Terve tund läks selleks. Lennuk paigas ja siis käbedalt sööma, toit oli maitsev nagu alati. Kokkadeks ja teenindavaks personaliks on siin Filipiinlased. Hoopis teistsugused inimesed kui põhjamaa elanikud.
Söödud ja joodud, mis siis ikka kui baari minek. Üllatuseks avastasime, et mõned baarid olid kinni. Aga ega siis midagi, iga roju kobis oma koju. Jälle üks päev kui sai baarist eemale hoitud. Eestlane ei ole harjunud 7 päeva nädalas pidutsema. Ilm oli muutunud vaikseks ja lumehelbed olid väga suured, sellised 3x3 cm. Ameeriklased muidugi imetlesid selliseid helbeid. Endalgi oli ilus vaadata. Kiirelt jooksin oma tuppa ja jälle kella 1 öösel rääkisin juttu Eestiga. Vot tak sedasi siis, ootame paremaid ilmasi, kuna lennuväli on ikka suletud. Äkki hommik on õhtust targem...J

Pildid

Panin netti mõningad pildid ka üles
Pildid siis sellest kuidas me eestlased naersime britte

Oxford

ja vähesed pildid praegusest elust ka seal samas.
Kabul'is esimene nädal.

Briti huumor

Nagu eelnevalt mainitud britid on ühed omamoodi tegelased. Veel üks vägagi naljakas "kiuks" nende poolt.
Inglismaal olles nad teretamisele eelistavad repliiki "are you happy". Kuna täna kohtasin lennuväljal jälle sama lennukit millega me britist siia tulime, sai nalja nabani. Liikudes autoga lennuki juurde ja tuli just jutuks see kuulus õnnelikuks olemise jutt. Seletasin teisele eestlasele just seda storit, kuidas britid teretavad. To läks piloodi juurde ja nagu välk selgest taevast inglasest piloot küsis: "are you happy". Eestlased kui viisakad inimesed vastavad sellele alati YES. Aga katse mõttes võiks vastata NO, huvitav milline reaktsioon sealt tuleb....
Peale tööpäeva sai interneti arvutisse meelitada. Sõna otseses mõttes meelitada. Kuna kurat teab mis võrk siin on, siis ei sobinud siia minul olemasolevad kaardid. Võtsin teistelt eestlastelt kaardi laenuks (4 kuuks), nüüd on mul olemas net. Ega selle neti kiirusega eriti kiita ei ole, aga ajab asja ära.
Õhtul külastasime oma lemmikut baari. Sellepärast lemmik, et seal ei suitsetata. Pärast läksime edasi järgmisesse baari, kus oli disko. Omaette elamus kuidas Itaalia mehed karjas tantsivad. Päris lakutud sellid, isegi minul läheb aastas vähem juukseželeed kui neil päevas. Rääkimata siis sellest, kui kaua neil föönitamisele aega kulub - edevad mehed! Lõpuks ajasin ma ka oma laisa keha tantsusaali põrandale koos teiste eestlastega ja ma olin nagu 8 maailmaime. Naine tantsimas ei ole just eriti sage vaatepilt. Koheselt olid telefonid taskutest väljas ja pildistati meid...oh jah mis teha kui nad sellised on....
Hommikul äratus kella 7 paiku, lähen lennukit vedama. Head ööd Eest ja muidugi kallale ka suur, suur kallistus!