kokkuvõte hüppeosakonnast

Hüppetegevusega sai alustatud siis 22 dets. ja esialgu siis olin üksi, et saada tunnetus kätte ja vaadata natukene ümbrust.
Tunnetus oli täiesti olemas ja lendasin nagu kell.
Kuna polnud peale freeflyerite kedagi teist siis alustasin oma bootiefly oskuste lihvimisega.
Täiesti cool.
Ümbruskond oli ka täiesti ok. Kena mereäärne koht ja mõnus lennuväli.
Hüpetest.
22 dets – 2 hüpet (ilm oli pisut pilvine).
23 dets – 1 hüpe (ilm veel kehvem).
24 dets – 4 hüpet (ilm pisut tuuline aga hüpatav)
26 dets – 7 hüpet (ilm suurepärane)
27 dets – 4 hüpet (ilm ilus, palju rahvast).
Harjutused:
4 hüpet – bootydel lendamist
3 hüpet – 2way freefly ja coachitud hüpe
4 hüpet – 4 way (koos 2 sama tasemega hüppajaga + saksa 4 way meistriga Uwega)
2 hüpet – 6 way coachiga
2 hüpet – 5 way coachitud
2 hüpet – 7 watd coachitud
1 hüpe – 8 way coachitud
minu lennuoskus on peale 1h tunnelis paranenud selliselt, et ma suutsin hüpata kogu selle karjaga ilma raskuseta. Kuigi suuremad wayd oli mugavam lennata väikese raskusega.
Selline hüppe meeleolu oli, et lausa kahju oli ära tulla. Nüüd juba pisut mõtted sinna suunas, et saaks veel pisut hüpata.
Selle aasta saak on 64 hüpet, arvestades seda, et 10 juuni läksin kaugele maale minema ja saabusin 15 dets tagasi…ei olegi see nii paha saavutus. Võib rahule jääda.

seiklust täie raha eest.

Lõpuks siis aega ka postituste jaoks.

Väike seiklus Kopenhaagenis, ümberistumiseks oli täpselt tunnikene ja selle ajaga pidin leidma õige gate ja enne seda veel saama piletid järgmisele lennule. Loomulikult ei olnud selleks piisavalt aega, tormasin otse järgmisesse gatsse ja sai ka sealt pileti.

Kogu tee kuni Portugali lennuväljani ei olnud mul üldse mingit hirmu, et mingeid jamasid juhtuma hakkab. Pahas käes ja suundusin siis väljakäigu poole veel täiesti rahuliku ja õnnelikuna. Koheselt ei leidnud seda tegelast kes oleks pidanud mulle vastu tulema, siis ma veel paanikas ei olnud. Peale paari tunnikest hakkas tekkima pisut paanika ja mingi sisetunne ütles mulle, et ma peaksin hakkama tegelema packup plaaniga. Paraku just sedasorti plaani mul ei olnud.
Tunnistan ausalt, et tulin puhkusereisile seekord selliselt, et polnud mitte sekunditki tegelenud ega googeldanud sellest riigist midagi. Ainult mina ja mu langevari. Ühesõnaga kodutöö oli tegemata. Polnud midagi, ostsin interneti ja hakkasin pihta. Googeldasin „skydive in Portugal“ ja lootsin parimat. Tuli paar langevarju klubi nähtavale ja tegin valiku. Valisin Skydive algarve.
http://www.skydive-algarve.com/

Paraku asus see klubi kuskil 300km eemal Lissabonist. Helistasin seal oleval telefoni numbril ja küsisin, et kas nad on avatud kui ma saabun sinna 22 dets. kõik tundus olema ok.

Lennujaama infost sain siis ka veel täieliku ülevaate rongide ja busside kohta kuidas kohale jõuda. Bookisin ka hotelli üheks ööks Lissabonis. Transpordi vahendiks valisin bussi, kuna ei pidanud muretsema ümberistumiste pärast. Rong oleks küll kiirem olnud aga see ümberistumine ei meeldinud mulle.

Taksosõit hotelli 5 eurot hotell 45 eurot ja olin turvaliselt hotellis. Hommikul kiire hommikusöök ja teele.
Probleeme valmistas linnasisese rongi pileti ostmine kuna polnud sõnagi inglisekeelsest instruktsioonist. Polnud hullu küsisin abi suvaliselt möödujalt, ütlesin, kuhu minna tahan ja too ostis pileti mulle 1euro 20 sent. Suures bussijaamas leidsin ka õige bussi üles. 18 eurot ja peaaegu terve buss minu päralt. Lõpuks kui ma alvaresse jõudsin siis tuldi mulle autoga järgi keskusesse ja olingi kindlates kätes.
Juba mõne minuti pärast oli paberimajandus tehtud, hotelli bookitud ja kuna paar tundi oli aega õhtusöögini siis tuli seda kuidagi täita.
Esimesed tutvused siis olid hollandi abielupaar ja 2 britti. Otsis oli minna golfi mängima. See, et padukat sadas ei seganud kedagi. Pallid lendasid, golfikepid takkajärgi ja lõpuks oli kõike muud kui golf.

Õhtusöök oli maitsev, tüüpiline portugali toit ja vein.

gurmee - hõrgutavad praemunad

pole elu sees nii kõrgelt hinnanud praemuna. See maitse oli super...lui oles unnitud sööma munaputru, ube, peekonit ja maitsetuid vorstikesi (meenutasid viinereid aga 3 korda suuremad ja jämedamad).

tundub nagu mul on eluks ajaks jäänud sellest süümisest "trauma".

gurmee - puhas rõõm toidust

6 kuus olin sunnitus sööma kräppi, nüüd on sellel lõpp.

Üle pika aja sain toidupoodi, siis oli küll tunne nagu oleksin esimest korda näinud toidupoodi. Selveri juurika osakonnas ei osanud kohe midagi valida, selline värvide ja värskuse üleküllus. Hakkasin ahne inimese kombel kõike värsket omale korvi kühveldama. Siis jõudis kohale reaalsus, et ma ei vaja nii palju manti, sest juba esmaspäeval uuesti lennukisse ja maailma avastama.
Korvi jäid siis kurk (luunja), kirsstomatid (punast värvi), salatileht, till, avakaod, riccolat, redised, idud ja saigi vist kõik…pakk heeringat ja saaremaa võid ka. Suureks üllatuseks muidugi oli see, et kui ma 6 kuud tagasi ära läksin maksis võipakk 13 krooni aga nüüd oli 20 krooni.

Värske salat oli nii hea, ei ma ei ole 3 päeva midagi muud süüa tahtnud. Imelikul kombel on kadunud liha isu ja magusa isu.

Sõprade jõulueelsel õhtusöögil oli meeletult maitsev roheline salat, lambakints, kodused verivorstid, isetehtud vahvlid ja jäätis.

kasitöö - enne ja pärast

Sõbranna tellis rätsepal lastele põlled…
Põlled olid värvilised ja nimega, aga see oli ka kõik – pisut magedavõitu.
Võtsin siis need põlled enda hoole alla ja kasutasin oma fantaasiat, kahjuks ajaline piirang ei lubanud väga möllata. Lõpptulemus tuli hea.
enne ja pärast

täiuslik hommikusöök

7 vilja pudru, must leib kurgiga ja tassike piparmündi teed.

kojulend vol 2

Peale tunnelit tellisin takso 60 naela ja sain uksest uksele. Pilet välja lunastatud, pagas ära antud ja gate otsingule.
Lennukile jõudsin, siis kapten teavitas väljalennu hilinemisest. Seega hakkas mul hirm tekkima, kuna ma teadsin, et mul on ainult 30 mintsa ümberistumiseks.
Lennukis kallasin omale sisse 2 pudelit mullijooki. Aga hiljem ma kahetsesin seda.

Kui lennuk peatus ja uksed avas siis läks sprindiks. Joosta oli vaja teise terminali otsa. Estonian - airi lennuki saba oli juba kaugele paista ja ma ei kavatsenud alla anda. Gatesse jõudsin, siis oli näha tuttavaid nägusid. Kaic ja viidu olid ka seal. Lennukis sai jalle pisut veini mekitud ja cool oli kuulda kuidas Eestis elu läheb. Südaööks olin kodumaal ja ei lootnud oma pagasit leida. Aga mingi ime läbi jõudis ka mu 50 kg pagasit ka Eestisse. Lennuväljal vastus oli siis ema ja sõbranna. Nii cool oli olla kodus.

tuule tunnel

See on minu elu üks kõige lahedamaid kogemusi.
Peale pikka päeva ja 16h lennureisi, kiirustamist lennuväljalt Bedford ja kogu selle suure orkunni lõpus jäi mulle veel niipalju aega, et jõudsin ennadt ka ära kasida.

Tunnelis kõigepealt paberimajandus korda, hotelli ennast sisse möllida (50 kg pagasit mööda tuba laiali puistata, et midagi leida).
Kostüüm selga ka lendama.
Kogu selle muutuste pärast pidi liigutama minu tunneli aega õhtu kella 18:45, see oli viimane võimalus ja siis oli ka võimalik ainult 45 mintsa.
Lendamine algas siis pihta basicuga. Aasta lendamata olemist andis tunda. Keha oli kange ja koordinatsioon oli vale.
Uksest siis sisenemine oli naljakas. Üks instruktor haaras mul kratist kinni ja tõmbas mu tunnelisse, mina keerasin ennast ümber ja kiirelt ukse poole tagasi. Õnneks oli instruktor vast ja võttis käest kinni ja talutas mind pisut. Nii me selle esimese 2 mintsa seal tsillisime. Iga setiga läks asi aina paremaks. Lõpuks me juba keerasime punkte ja sai nalja alati. Nalja sai alati tunnelist väljumisega. Kord ma roomasin sealt välja, kurd siputasin lihtsalt ukse peal jalgadega ja muidugi viimane väljumine oli selline mille peale kõik kohale jooksid, et näha kas olen elus.
Katsun kirjeldada.
Sinised tuled hakkasid vilkuma, suund uksele, pisut oli kiire minek. Sellele kiirusele lisandus veel ka pisut kõrgust….seega minu väljumiskõrgus oli uksepiida ülemine äär. Kätega ma ka piidast kinni ei saanud õigel ajal, nii ma siis träkkisin uksest välja ja kui tuul ära kadus siis kukkusin kolake koridori maha. Jäin terveks, haiget ei saanud ainult suure sinika sain reiele. Polegi juba ammu sinikaid olnud.
Viimase 15 mintsa sain tehtud 15 dets hommikul, kiirelt taksole ja lennujaama.
Kokkuvõtteks siis niipalju, et tuuletunnel on odavam kui hüppamine, kasulikum…areng on kiirem, aega on ja MULLE VÄGA MEELDIS SEE SUUR MÄNGUASI.

kojujõudmine vol 1

Olen nüüd lõpuks koju jõudnud ja saan järjest oma postitamate postitused üles riputada.

Kojulend oli piinarikas. 5 erineva lennukiga, külmetamine öösel telgis ja lennujaamas.
12 dets öösel maletati mind kuhugile keset kõrbe järgmise päevalendu ootama. Algus oli brooo, kuna nägi jälle eestilasid ja sain üli head sauna. Ja lootust oli ka magada järgmise päeva hommiku kella 10:00ni. Magamamineku hetkel muidugi selgus, et see plaan ei päde.

Paari tunni pärast muutus telgi elu kriitiliseks, kuna elekter oli läinud ja sellega läks ka kogu soe. Läbi une kobasin salli järele ja õnn oli minu poolel, kuna leidsin ka mütsi. Hommikul kell 08:00 istusin voodi serval lõdisesin ja ootasin väljasõitu kuhugile soojemasse kohta – nagu näiteks SAUNA.
Päeva peale hakkas päike soojendama ja lausa palav oli. Peale seda hetke kui keegi päikses välja lülitas hakkas jälle külm.
Meeletult külm oli istuda ja oodata lennukit pimedas ja külmas kõrbes. 1h tundus terve igavikuna. Hommikul jätkus teekond veidikene suurema lennukiga ja pisut mugavama versiooniga. Mugav lennuk paraku ei taganud muretud kohale jõudmist. Lõpuks kui olin peale piinarikast lendu jõudnud Inglismaale. Pisut veel närvikõdi ja lootustrikast optimismi ja see päeva võib lugeda lõppenuks.
Kuna mul oli pisut endale broneeritud meelelahutust siis olin mures kogu selle täitumises skeptiline…kõik need lennumuudatused ja hilinemised hakkasid mulle muret valmistama.

Kuna lend maandus hoopis teisel lennuväljal kuhu see oli plaanitud ennem siis tekkis probleem sellega kuidas ennast tunnelisse saaks ära sokutatud.
Õnneks oli ka sellele probleemile lahendus olemas. Üks tuttav briti langevarjur oli nii lahke ja korjas mu autosse kogu mu 50 kg kolaga ja olin teel tunnelisse.
Üks jama siiski oli veel, kuna mu kostüüm millega lendama peaks oli jällegi teisel lennuväljal. Sai see ka kohale orkunnitud ja ma olin kohal õigeaegselt, enne tunnelit pestud, kustud jakammitud.

jõulud tulekul

viimane nädal

...see venib nagu tatt...
Kui mu asendus kohale jõudis, hakkas väljaõppe protsess pihta. Minu jaoks olid esimesed päevad tihedad, pidin kohu info edasi andma ja uskuge mind, seda oli palju.
Järgmine level oli see, et vaja kogu seda teoreetiline teadmine praktikasse panna. Minu jaoks oli see igav periood, kuna ma ise ei saanud midagi teha - õigemini ei tohtinud.

Kuskilt ma sain ka veel omale viiruse külge. Algas siis see kurguvalu, kinnise köha ja kõige lõpuks nohu ka veel. Kuna nohu tuli ootamatult, ei olnud ma ennast vastavate vahenditega ette valmistanud. Nimelt olid puudu Kleenexi pehmed taskurätikud. Enne kui ma taskurätikuid sain ostma minna, olin oma ninaaluse juba valusaks kratsinud kareda salfakaga. Kiirelt bx-poodi ja päästa mis päästa annab. Taskurätikud täiesti olemas ja kuna see on usa bx siis ikka kõige suuremas pakis...

Kurguvalu on läinud, nohu on kontrolliall aga köhaga ei suuda ma veel rahu teha. Toakaaslasel on arvatavasti selline koblakas ees kui ma öösiti kõhin...aga tänase seisuga ta ei pea seda enam kannatama.

Lootust on täna siis siit riigist vaikselt liikuma hakata kodu poole. Just nimelt VAIKSELT....
Mingil põhjusel on minu lend suunatud siis Kandaharist Inglismaale ümbermaailma ringiga.
Just nimelt sellise ringiga ma koju liikuma hakkan, kui kaua see ajaliselt aega võtab või milliste seiklustega ma kohale jõuan, seda ma veel ei tea.
Tsiviil lennupiletid on bookitud igatahes 15 dets peaks Tallinnas olema...paraku kellaajast ei oska ma undki veel näha.

Kell on 13:00 ja väljalend siit peaks olema 17:10 aga pole veel sellist tuju, et oma pagas kokku pakkida. Üldiselt käib see kähku kui vile käib....

Ega muud midagi, kogu olukord kujuneb käigult ja katsun asjadega kursis hoida.

ega töö jänes pole mis eest ära jooksb....

sellised päevapildid siis täna lõuaajal tabatud.

midagi head

Kuna oleme sõjas, siis on normaalne see, et meil siin süüa ei ole. Väike tripp Kabuli ja ma vean vast lõpuni välja. Sai varutud 2 sorti juustu ja salaamit. Üks juust on juba otsas ja salaami on ka lõpu korra, maitses suurepäraselt. Parmsani on veel alles ja mõned päevad on ka vaja veel siin olla.

Ikka alati tuleb enda eest ise hoolitseda.