:(

Minu üks tibukestest (kolmest), korraldas mulle siis jälle väikese ärevuse hetke. Seekord siis pälvis minu ja mõne teise inimese tähelepanu mu roosa Sony Vaio.
23 veebruar õhtul tahtsin minna interneti ha käivitasin oma arvuti ja selgus tõde, et ta mitte ei taha minuga koostööd teha.
Lihtsalt jäigi ketrama ja ei lõpetanud mõtlemist. Hiir ekraanil muudkui mõtles. Lõpuks kui hiir mõtlemise lõpetas siis oli ta nii aeglane, et ma ei jõudnud oodata millal ta ühe pildi avas, paar liigutust veel ja jooksis kokku. Vastuseks tuli not responding. Nii ma ei saanudki midagi teha. Käivitasin siis Safe modes ja sain ära kopeeritud vajalikud asjad, vähemalt loodan....
24 veebruar siis läks selle peale, et Vist maha võtta ja panna peale win7. Praeguseks hetkeks on tulemus hea ja loodan, et jääbki selliseks. Ainuke asi veel pole mul meeles mis programmid mul seal olid aga küll saab mõne aja möödudes ka enam-vähem kõik programmid ka.

muutused menüüs

Reedel ehk siis 5 päeva tagasi hakkasin tundma, et ei taha liha enam süüa. Reede õhtul sõin poool pakki pelmeene ja see tekitas minus rasket tunnet ja ei olnud meeldiv olla. Laupäeval peale seminari tundsin, et ei tahaks täna ka liha...tegin pisut rohelist salatit ja leiba kõrvale. Pühapäeval wokkisin juurikaid ja nii ka esmaspäeval. Täna siis kodujuust ja juurikad jälle ja liha isu ei ole veel tulnud. Tundub, et keha reguleerib ise oma vajadusi. Eks paistab kuidas edasi kulgema hakkab, tuleb lihtsalt ennast usaldada.

Araabia keele õppetund nr1

sain siis taksosõidul. Esimesel päeval pidime minema hotellist ostukeskusesse ja kuna taksojuht oli pisut halb orienteeruja siis läks meil selleks aega 1h. Suurest igavusest hakkasin siis auto numbreid lugema ja saingi numbrite kirjutamise selgeks. Hääldamisega on olukord kehvem ja tähestik on ka veel tume maa, tean kuidas B kirjutatakse.

ilukiri vajab veidi lihvimist...aga küll saab.

Liibanon pic

http://www.manonet.ee/gallery2/v/kertu/in+lebanon/

Liibanon

kogu tripp algas reede õhtul, ümberistumisega Saksamaal (Frankfurt). Lend kulges meeldivalt, Liibanoni jõudsin kell 2 öösel.
Viisa - ei tekkinud mingit takistust, isegi ei küsitud, miks ma siia tulin. Piiripunktis passikontrollis löödi 30 päeva visa sisse ja ei pidanud isegi mitte midagi selle eest maksma.
Reis tuli väga spontaanselt ja seda enam, et pidin seal kohtuma inimesega keda polnud 4 aastat kohanud siis oli ärevus päris suur. Hetk mil ma nägin isikut enda minevikust, oli tunne nagu oleks teda äsja eile näinud, see 4 aastat ei olnud suurt midagi muutnud.
Sõda taksojuhtidega...iga jumala päev see sama võitlus - väsitav. Lennuvälja uksest ei jõudnud väljagi kui juba esimene kargas ligi ja kukkus ennast kiitma.
taksojuht: "ma olen patenteeritud taksofirmast ja kõik on super hea teenindus, tule minu taksole."
klient (meie): "palju maksab sõit hotell G....?"
tj: "sulle mu sõber ainult 30 dollarit"
k: "ei ei selle hinnaga ma ei ole nõus ja helistan oma taksole....muidugi juhul kui 20 dollarida saab siis tulen."
tj: "mu sõber, see 30 on väga hea hind, teised võtavad 40 dollarit."
k: "20 või unusta ära..."
ja juba ta haaras mu käest koti ja hakkas sellega takso poole kihutama, tundus, et ta oli selle 20 dollariga nõus.
Lõpuks kui hotellini jõudsime siis imestasin ma väga, et 5 minutit sõitu nii kallis oli, kuna hotell oli ikka päris lähedal.
Selline võitlus oli kõik need päevad, lõpuks sai hind ikka kaubeldus 10000 kohaliku peale, see oli alla 10 dollari. Tänaval kõndimine võimatu, kui kellel vähegi auto moodi asi olemas olid taksojuhid. Igal sammul oli sul takso kõrval juba ta tuututas ja tahtis peale korjata. Selline tunne, et nad üldse ei taha aru saada, et inimene suudab ka omal jalgadel läbida mõned sajad meetrid.

Signaalitamne - kui autol signaal ei tööta, siis ei ole ta sõidukõlbulik. Mõni auto oli ikka selline, et pidid kasutama fantaasiat, et anda nimetus AUTO aga signaal töötas, st sellega saab sõita. Signaali lasiti ikka iga asja peale, terve päev linnas olla ja seda signaalitaimist taluda, siis õhtuks kõrvad olid väsinud.

Linn - kuna viimane sõda oli olnud mäletamist mööda aastal 2006 siis on seda ikka veel kõikjal näha. Majadel on kuuliaugud sees ja osadele majadele tuleks lihipääsu keeld peale panna, kuid siiski elavad seal inimesed sees. Hämmastava panev millistes tingimustes peab elama. linn ise on palju renoveeritud ja kohendatud, siin seal on siiski varemed. Osa kvartaleid on täiesti uued, suured kõrged ja stiilsed majad, uhked autod ja ostukeskused. Omaette vaatamisväärne on kesklinna ostutänav, kus on alates swarovski poest kuni itaalia tippmoetegijate poodideni välja. Tänavad väga mustad ei ole, kuigi prügikasti on raske leida.

Inimesed - näevad välja nagu tavalised eurooplased. Osad kannavad salle peas osad mitte. Oli näha ka paar korda sellist tädi keda võis kutsuda ninjaks, kuna ainult silmad olid näha. Riietumisstiil väga euroopalik ja vaba. Paraku jah, väga paljastavaid kehaosasid ei olnud...käevarred kaetud, dekoltee kaetud, jalad kaetud. Turisti tundis kohe selle rahva keskelt ära. Minu üks meelistegevus, pildistada inimeste nägusid, ei tulnud hästi välja, nii kui ma valisin välja objekti, nii sain riielda. Midagi siiski sain aga vähe.

Hinnad - päris kallis koht reisimiseks, sellega tuleb arvestada.

Toit - Kohalikku kööki sai põgusalt ka proovitud, minule see maitses. Kuna pole toidu suhtes väga valiv, heameelega katsetan uusi asju. Kasutataks päris palju sibulat, küüslauku ja salateid süüakse palju. Loomulikult ei saanud ka üle ega ümber itaalia restoranist, Napoli köök...nagu ikka väga õlised toidud...väga maitsvad. Kogu pakutav toodang olevat pärit Itaaliast siis vastavalt sellele ka siis hinnavalik.

Kokteilbaarid - kui sul eelnevalt broneeringut, ei ole siis võidki sinna seisma jääda. Kohad on ikka väga puupüsti täis. Valituks osutus ZINK nimeline baar ja seal oli päris lahe. Muusikavalik täitsa normaalne.

Suitsetamine - lubatud absoluutselt igal pool. Söögilauas, ostukeskuses, baaris, restoranis, tänaval jne....

Turvalisus - on tagatud kohaliku sõjaväe ja politsei poolt. Igal suuremal ristmiku on sõduritega mehitatud valvepost, tänaval seisavad soomukid relvastatud sõduritega jne.

Ilm - mõnusalt soe, päikseline ja suvine. Hotellist välja minnes haarasin jaki kaasa lihtsalt igaks juhuks, kuna siiski veebruari kuu. Vaja läks jakki ainult õhtul. Päevasel ajal kui päike paistis oli T-särk piisav riietus. Kuuldes, et kodus on külma -20 kraadi juurde siis mitte ei tekkinud tunnet, et tahaks tagasi tulla.

Tagasilend möödus valutult. Kuigi 7h Frankfurdis istumist tundus mulle kohutav. Kuna kell 3 hommikul lendasin välja siis see 7h möödus "nokkides", ja lugedes lennujaamas.

Pilte hiljem...
http://www.manonet.ee/gallery2/v/kertu/in+lebanon/

käsitöö - õmblusvaldkonnast pisut

tuli idee, et tahan seelikut. Ei teadnud veel millist, mis värvi, kui pikka jne....

Vaikselt hakkas visioon tekkima...enne kangapoodi minekut oli mingi imelik tunne, et see seelik peaks olema mingit rohelist värvi. Selline tunne oli....

Kangapoes riiulite vahel liikudes, tuli värv....oliiviroheline ja ta peaks olema tüllist.

Oliiviroheline....mmmmmmmm, päris nõudlik värv, aga küll ma selle välja kannan.

Tüll....mmmmmmmmm, kaunis läbipaistev, midagi peab voodriks panema. Tüll leitud ja juhuslikult sai ka voodri sinna alla samas toonis. Õmblustööd kestsid neljapäeva hilja õhtuni, naabrid juba kopsisid vastu radiaatorit...neile ei meeldinud minu õmblusmasina tagasihoidlik heli.

Aga ega ma ka ei lõpetanud enne kui kogu kompott valmis oli. Töö käigus tundsin puudust 1m pikkusest joonlauast (pikk, puidust), suurest lauast kus oleks võimalik lõikeid välja läigata ja uuel õmblusmasinal oli puudu adapter mis teeb 220v - 110v. Õnneks ei olnud selle seeliku juures väga vaja ääristusmasinat.



Pisut sai ka tüllist lillekesi teha, natukene sai anda rõõmsameelsust siia pimedasse talve.

öine kokkamine

selline ta siis sai.

kartul, porgand, kartul, kaalikas, kartul, seened, kartul, munaga üle kallata ja parmesani just peale.

Lihtne, eks homme saab teada, kas ka maitsev.