Üllatus

Kuna ilmad olid siin juba päris ilusad ja päikest küllaga siis tundus juba, et suvi on käes. Plaanid olid tänaseks järgmised: päikest, päikest ja veel päikest...aga ega siis polnud võimalik. Taevast sadas alla lund, lörtsi, pussnuge ja väikeseid poisse. Õigemini tuli selline rahe, et raske lausa liikuda. Kogu tänav oli täis vett ja pori. Kohati oli see isegi väga lahe. Aga kodu tuleku mõtted on juba peas küll ja väike reisiärevus hinges. Ok näeme varsti ja siis räägime pikemalt.

Suvi

Ilmad on siin saavutanud juba +30 kraadi sooja ja rohkemgi päikese käes. Päikese nautimine on täiesti kuum teema siin. Hommikul kella 8.00 juba selline soe ja päike, et ei kannata magada. Päikeseõli kaasa ja õue sooja kätte. Paaril korral muidugi on juhtunud saada korralik põletus...aga nuh pole hullu, tulemuseks on ilus pruun. Isegi õhtud on mõnusalt soojad, viimasel barbequel oli täiesti norm olla lühikese varrukaga. Pääsukesedki on mõnusalt ennast siia riiki sisse seadnud ja laulavad meeldivalt. Milline kodune tunne.

Medalid rinnas

...nüüdseks siis juba kaks päeva oldud uhkelt medali omanik. Nimelt siis " North Atlantic Treaty Organization" medal IN SERVICE OF PEACE AND FREEDOM. Selline uhke asi siis. Medalite paraad toimus halva ilma tõttu sisehangaaris, tseremoonia oli lühikene ja konkreetne. Kõige kõrgem ülemus võttis sõna ja siis alustati medalite jagamist. Pildistajaid oli palju, kahjuks ise ei saanud pilte teha. Kui minuni järg jõudis siis öeldi mulle midagi ilusat :" thank you for your work and you are our apron SUN." Mitte midagi erilist kiidusõnu aga see oli ilus. Loomulikult ma juba teadsin enne seda, et ma olen siinne päike, mitte ainult perroonil. See selleks kui nänn käes siis lasti erinevate riikide hümne. Rivis siis ole umbes 6 erinevat riiki ja seega samapalju hümne pidanuks tulema...tuligi aga mitte Eesti hümn. Peale rivistust siis kogu eestlaste ülisuur meeskond (3 persooni) läksid Dj juurde ja pärisime siis, milline see meie hümn siis oli. Kahjuks ei osanud keegi seda meile öelda ja jäigi arusaamatuks millise riigi hümniga siis meid tervitati. Natuke sai nalja ka muidugi...rivistajaks oli belglane ja see oli ikka vaade omaette kuidas nemad marsivad. Trambivad jalgu vastu maad ja põlved tulevad võimalikult kõrgele, nagu põlvetõstejooksu teevad. Pärast pildistati jälle ja ma katsusin salvestada nägusid kes olid fotokatega. Nüüdseks on juba osad pildid mul olemas aga suurem osa on puudu. Tegelen sellega lähipäevil.

Jälle taevas

Vahest harva ikka juhtub imesid ka siin mail. 6 märtsil tuli minu juurde üks ameeriklane, muidugi must nagu öö ja küsis otse välja: "kas sa lennata tahad?" Loomulikult oli see tema poolt rumal küsimus ja veel rumalam oleks olnud sellele küsimusele vastata "EI". Nimelt ta on MI 17 gunner ja täiesti võimalik lennata. Seda tegelast olin ma juba ennegi liikumas näinud ja isegi paar sõna juttu nendega rääkinud. Vahetasime siis telefoni numbreid ja kui vaba aeg, eks siis antagu tead. Vastavalt siis eelnevalt luba küsitud oma tähtsate ülemate käest, helistasin järgmine päev siis kontaktisikule. Aega ja koht kokkulepitud, komplekteerisin oma kuulikindla vesti, pisikese püstoli ja kaamera kokku ning asusime teele. Helikopteri juures siis võttis mind pidulikult kogu meeskond vastu ja ega siis nõmedad "ameeriklaste naljad" sellepärast ei lõppenud. Lõpuks siis kui kogu meeskond oli tuttav, tehti instruktaaz vastavate olukordade puhul. Istekohti oli palju kuna kopter tühi. seega anti mulle luba ringi liikuda ja valida sobivat kohta pildistamiseks.

Lend toimus lennuvälja kohal ainult 3 h ringilendu. Lennu eesmärk oli õpetada kohalikke Afganistani piloote. Kapteniks oli ameeriklane ja siis õpilased vahetusid. Piloote õpetati uute helikopterite jaoks. Nimelt kõige tähtsama mehe isiklikud piloodid...uued kopterid on muidugi "hüpper coolid" - nahk sisu, nahk toolid, tv...jne. Tagasi siis lennu juurde...lend oli mõnus, istusin siis gunneri kõrval avatud uksest tuli mõnus soe ja õrn tuuleke mulle näkku. Lõpu minutid istusin siis kokpitis pilootide keskel, nu ikka seal kui minu koht tavaliselt on - navigaatori kohal. 3 h lendu sai läbi märkamatult ja jälle aeg maapeale tagasi tulla. Seekord oli ilm super ilus ja sai pilte ikka mis on head. Peale lendu algas kopteri kokkupakkimine. Katted peale ja hangaari. Kokkupakkimise momendiks kutsuti mind ka katusele. Nu mis seal ikka muudkui pildistama.Naljakas nuidugi see, et kopterite perroon on kohalike valdus ja seal on kohalike tehnika ja pildistamine rangelt keelatud...seekord ei keelanud küll mitte keegi. Isegi keegi ei küsinud midagi. Pildid siis lähiajal minu galeriis jälle üleval. Võtan laiskuse kokku ja panen üles.

My room

...is very small and lovely. Best place in here... safely and the best. in the wall fling butterflies (farfalla) everywhere. I feel i am butterfly in here middle of desert. In my room door - there is name Barbie, this was my first nickname... Two days ago i saw somebody was stole my name...but i put a new. New name with butterflies and double tape. I don't know yet who was this "bastard".

Naistepäev

...olen oma bloggi vahepeal unarusse jätnud. Muidugi eelmine jutt lõppes väga kiirelt, võib öelda, et isegi ei alanud. See selleks las tema jääb. Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Saadsin ära oma perekonna viimased liikmed. Seega kõik mu vennad on läinud. Viimane ärasaatmine oli eriti nukker, kuna teadsin, et nad kõik on läinud...paratamatus.
Aga naistepäev möödus Kaial väga vaikselt. Hommikul kui tööle saabusin, siis tõid FSO töökas personal mulle punase roosi. Naljakas oli muidugi saada keset kivikõrbe roosi. Aga enesetunne oli hea. Killukene rõõmu sellesse pärva. Õhtul toodi veel 3 roosi, nii et päris lahe. Katsun neid siin säilitada elueest, aga eks näib. Muidu tähistati täiesti vaikselt seda päeva.

Päike

Hommikul öist vahetust üle andes, oli näha, et tuleb ilus ilm täna. Õhk oli puhas, tolmu ei olnud ja nähtavus hea. Temperatuur kella 7.oo ajal oli päris jahe, autode aknad olid jääs. Seega oli mul võimalus magada kuni kella 10.00 ja siis paras aeg otsida mõni tuulevaikne kohake ja lasta päikesel ennast soojendada.