nädal viimane tööpäev

  Reede - tuleb midagi ette võtta selle auguga. Lõikasin ümmarguse augu kandiliseks ja panin sinna asemele samas mõõdus paiga peale. Kuna mul ees krohvimistöö, siis pidin kinni panema millegagi, mis kiirelt kuivab. Mõeldud - tehtud, ajasin oma kuumaliimi püstoli kuumaks ja jäi kinni nagu nalja. Ämber ja mikser jälle välja ja krohvi segama. Hommikul oli ilm väga kehva, et ei viitsinud isegi Freia-Miat lasteaeda viia, seega oli mul kodus abiline, kes pintseldas krohvi. Kuna oli reede ja viimane tööpäev, siis rohkem me midagi muud ette ei võtnud. Tuba tolmust puhtaks ja puhkama.

krohvi lendas paremale ja vasakule

Neljapäev - Krohvimise päev. Uuesti krohviämber välja ja mikserdama. Loopisin krohvi välisukse peale ja kõrvale ning vannitoa ukse juurde. Ukse ümber ei saanud krohvi panna kuna, elektrilahendused olid poolikud. Õhtul jälle poodi ja uued pistikud ja lülitid. 3h tööd ja minu soperdis sai likvideeritud. Lülitud tõstsime allapoole ja suur auk haigutas keset seina.

kolmas päev

  Kolmapäev - lihvija tagastus ja uue tööriista laenutus. Seekord võtsin kuumapuhuri. Föön käima ja järgmine kiht värvi maha kuumutada. Üllatuseks tuli välja veel 3 kihti eri tooni: heleroheline, tumeroheline ja pruun. See pruun oli ikka mingi eriti vintske värv, mis ei tahtnud kohe kuidagi ära tulla hakkas venima. Nagu öeldakse "targem annab järgi" - seekord olin see mina. Kuna uks on väga raske, siis pidin panema puidust klotsid alla, et ta oma raskusega ikka toetaks põrandale. Loomulikult pole mil ju puidustklotse kodus (va Mia täheklotsid). Meenus mulle, et maja taga olid mõned prussid ja saen sealt parajad jupid - takistus nr1 - pole saagi millega saagida. OK! tuleb minna poodi ja saag osta. Enne tegin veel keldris tiiru, et ehitusmeeste jääkidest äkki midagi leidub - ja leidsingi. Euroaluse detailid, vedasin üles, kangutasin naeltest lahti ja asetasin ukse alla toetuseks. Selleks, et uks kenasti seina ära mahuks, tuli 2 lülitit ümber tõsta. Mis see siis ära ei ole. võtsin kipsinoa ja lõiksis soone sisse, ja uue augu kuhu toos panna. Teise lülitiga kahjuks ei läinud nii libedalt. Juhe oli liiga lühike ja ei ulatanud. Helistasin siis elektrikule ja õhtul oli juba elektrik kodus. Takistus nr3 - küproki olin katki teinud ja polnud kuskile toose kinnitada. Seega tuleb osta uued toosid. Homme lähme poodi ja siis teeme korda.
       Järgmiseks oli vaja likvideerida välisukse pealne 10 aastat tagasi pooleli jäänud segadus.
Teooria: selleks oli vaja lõigata küprokist tükk 50x101cm  ja see makrofleksiga kinni kleepida. Nüüd siis praktika - takistus nr 2 - kas makrofleks tuleks panna plaadile või seinale. Et kindel olla, läksin trepikojas oleva remondimehe juurde, et see järele uurida. Selgus, et see tüüp ei räägi eesti keelt ja mina ei räägi vene keelt. Aga jõudsime oma kehakeelega nii kaugele, et ta tuli ja näitas kuidas tuleb teha. Nähes minu makrofleksi, raputas ta pead ja läks uksest välja. Paari minuti pärast oli tagasi ja tõi seda õiget vahtu, millega küproki liimitakse. Kui sein liimitud ja teibitud, siis näitasin talle oma puitust, et äkki laseb sinna taha ka pisut liimi... peale mida tüüp jooksis alla, tõi trelli ja 3 pirakat kruvi. Mõõtis välja karkassi kohad ja pani ukse kinni. Mina muidugi hirmust piilusin, et need pirakad kruvid ei tuleks vannitoa plaatidest läbi. Uks seinas ja tööpäeva võis lõppenuks lugeda, kiirelt korda elamine ja Freia-Mia lasteaiast koju.

teine päev

Teisipäev möödus vana ja väärika ukse seltsis. Natuke ka selle saamisloost. Käisin ja hädaldasin, et oleks vaja vana ust, mida krohvida oma kodu seinale. Töökaslane muidugi kuulis mu ideest ja pakkus oma vana taluust. Uks reisis pealinna Jõgevamaalt vana mersu katusel. Uks on korralik. Täispuidust ja puha. Ukselt tuli eemaldada värvikiht, et lahtiolev värv ei pudiseks. Kuna mul pole endal tööriistu, siis pidin minema tööriistarenti. Võtsin lihvija ja hakkasin kohe värvi maha nühkima. Päev otsa tööd ja tagajärjeks olid värisevad käed ja uks, millelt olin suutnud maha saada alles esimese kihi värvi. Õhtul algas uus õppetund - kuidas panna seinale kindakrohvi. Esimene kott lahti, ämber, vesi ja akutrell mikseriga. Kirsti tuli õpetussõnu jagama ja mina korraliku õpilasena panin kõik "kõrvataha". Mina segasin segu ja loopisin seina ning Kirsti pintseldas mummud siledaks. 2 tundi tööd jutustamise taustal lendas imekiirelt. Järgmine etteaste oli siis minu teha. Plaan paika pandud, et homme hakkan tegea....tolmune elamine tuli nüüd ära koristada..

Puhkus algas ja REONT

Esmaspäevast algas puhkus ja ühtlasi ka remont. Remondi vajadus tuli sellest, et ühistu korraldab maja renoveerimist (välisfassaad ja koridorid), sellega seoses tungiti  ka minu territooriumile. Lõhuti kotidoori sein ja vahetati aknad. Seega segadust piisavalt, et ette võtta väike värskendus.
    Espakist sai siis algatuseks võtta pisut tööriistu (pahtlilabidas, ja pintsel) ning 90 kg Knauf Rotbandi. Viiendale korrusele kipskrohvi tassimine ei ole nalja tegemine, aga õnneks leidus lahendus otse nina all. Nimelt maja ees, täpselt minu rõdu all oli tõstuk millega tehakse rõdude remonti. Küsisin viisakalt, et äkki tõstavad üles. Ehitajad olid nõus, peale mida ma sikutasin autost veel 2 kotti. Senikaua kui mina trepist üles jooksin, oli mul lift juba aknataga.
   Esmaspäevane päev kulus puhtalt vana tapeedi eemaldamise peale. Ja sealt alt tuli välja eriti vana tapeet - nu see nõukaaegne. Vot see oli väljakutse, niisuta ja noki ja lihvi, aga maha ma ta sain. Pintseldasin "nakke" peale, et betoon ei hakkaks niiskust liiga kiiresti krohvist välja tõmbama.

4 aastase mõtted

Minu printsess sai eile 4 aastaseks ja olles ise väga õnnelik, kuna tema südamesoovid täitusid. Siiski oli tal väike kurbus. 

F-M: "emme mul on väike kurbus südames."

K:"Miks see väike kurbus siis su on?"

F-M:" ma tunnen puudust sellest, et onu Loe ei toonud mulle täna lepatriinu torti."

K:" ära ole kurb sellepärast, inimesed unustavad asju. Kõike ei peeta meeles."

F-M:" aga mina küll mäletan kui ma kolmeseks sain ja ta minul külas käis lepatriinu tordiga."

K." võta see kurbus ja muuda see rõõmuks enda südames, sest täna on ju väga tore päev ja päike paistab sinu rõõmuks."

F-M:" aga mina ei oska unustada sedasi oma tunnet mis südamest tuleb."

 

Vot nii targad ja avatud südamega on lapsed ja jääb lootus, et me  neid oma raamidega "lukku ei pane."